Ma olen Maryam*. Ma olen seitseteist aastat vana ja ma olen süürlane. Ma elan koos oma perega Tallinnas.

Ma olin kolmteist, kui me Süüriast ära tulime. Seal juhtus palju halbu asju. Ükskord olin ma koolis, kui tuli lennuk ja viskas meie koolile pommi. Paljud meie õpilased said surma. Aknaklaasid lendasid eest otse meile näkku. Kogu mu nahk, nägu ja käed olid katki ja verised. Olen näinud nii paljusid sõpru ja õpilasi suremas. Ma olen näinud nii palju halba.

Meie viimasel aastal Süürias oli linn kinni. Ei toitu, elektrit ega vett. Tol aastal sõime ainult leiba ja mõnikord riisi. Oli väga halb. Mu väike õde unustas ära, mis on õunad, kurk ja banaan. Ta unustas kõik. Ta oli väga väike, pooleteiseaastane. Sel aastal ei näinud me lambivalgust. Oli ainult päike ja öösel kaks-kolm tundi vett.

Siis ütlesid ema ja isa, et me peame minema ära. Me läksime Türki, sest kõik riigid Süüria kõrval olid kinni. Läksime Türki jalgsi viis päeva. Ööbisime metsas ja tänavatel. Ei olnud toitu, mitte midagi. Ei vett ega WC-d. Meid on peres seitse last, noorim oli poolteist. Oli väga raske. Ma ei taha minna tagasi.

*

Praegu käin ma koolis. Ma käin ühes klassis aasta vanema õega. Türgis lõpetas ta 12. klassi, aga siin läksime samasse klassi. Koos me aitame teineteist.

Eestisse jõudes kolisime majutuskeskusesse. Hiljem tulime Tallinnasse. Sel aastal läksin uuesti 11. klassi. Türgis õppisin palju matemaatikat ja geomeetriat. Eestisse jõudes õppisin kaks kuud ainult eesti keelt. Aga selgeks sain väga vähe – ainult numbrid, tähed ja mõned sõnad. Nii vähe lauseid! Eelmises koolis oskasin ma ainult matemaatikat, sest selles tunnis ei pidanud rääkima eesti keelt. Aga teised tunnid olid väga raske: eesti keel, kirjandus, füüsika ja bioloogia.

Tallinnasse kolides hakkasime õppima eesti keelt. Eesti keel on väga raske. Grammatika on väga-väga raske. Kõige raskemad on neliteist käänet. Kõnekeel ei ole raske. Aga kui lähed bioloogia tundi, siis on see täiesti teine keel. See nagu polekski eesti keel! Pikad, erinevad sõnad. Aga bioloogia õpetaja küsib meilt tihti, kas me saime aru. Meie küsime ka, mida üks või teine sõna tähendab.

Kõige raskem on kirjandus. Sest õpetaja räägib eesti kultuurist ja on palju asju, millest ma ei saa mitte midagi aru. Kõik sõnad on uued. Aga õpetajad aitavad meid. Ja kui tund lõpeb, võtab õpetaja vihiku ja kirjutab sinna, mida me peame õppima.

Pärast kooli tahan ma õppida Tartu ülikoolis hambaarstiks. Ma tean, et see on raske, aga ma tahan. Kõik ütlevad mulle, et see on raske. Aga see on minu eesmärk. Ma otsustasin seda Türgis. Siis tulin ma Eestisse ja sain teada, et siin ma saangi õppida hambaarstiks. Ma õpin eesti keele selgeks ja kõik on lihtsam. Mu õde tahab hoopis keeli õppida. Ka talle meeldib siin. Türgis me õppisime selgeks türgi keele. Meie emakeel on araabia keel ja praegu õpime eesti keelt ja varsti hakkame koolis õppima saksa keelt. Mu õde usub, et keeleoskus on väga hea, väga tähtis. 

*

Nüüd me juba oskame eesti keelt. Eesti keele õppisin ma selgeks Tallinnas. Eelmisel aastal õppisin ma eesti keelt küll koolis, aga mitte kodus. Aga suvel oli mul iga päev kaks ja pool tundi eesti keelt.

Inimesed räägivad meiega. Aga kui nad meid näiteks bussis vahivad, siis on ka neid, kes vaatavad meid halvasti. Ükskord käisime mere ääres ja tuli üks mees. Ta naeris ja ütles: “Me ei taha teid siia, minge ära.” Et miks me oleme Eestis. Teinekord sõitsime õega bussis. Tulid üks naine ja mees. Mees tuli meie kõrvale ja rääkis meist. Ütles naisele, et vaata, need on pagulased, nad ei oska eesti keelt. Vaata, kuidas nad riides on ja millised nad välja näevad. Lõputu vaata-vaata-vaata. Naeris meie üle. Ma ei teinud ka midagi. Ta arvas, et me ei oska eesti keelt. Ja aina rääkis. Lõpuks ütlesin õele, et läheme bussist maha. Ma ei taha kuulata.

Aga on ka palju väga häid ja toredaid eestlasi. Suvel käisime laagris. Seal olid väga sõbralikud inimesed, palju sõbralikumad kui koolis, tänaval või poes. Inimesed küsivad vahel ka, kust ma pärit olen. Ma arvan, et eestlased märkavad hidžabi, sest seda Eestis pole ja see on erinev. Aga on ka inimesi, kes ei vaata halvasti. Nad küsivad hoopis, mis see on ja miks me seda kanname. See on normaalne, et nad küsivad. Aga kui nad vaatavad halvasti, siis ma tunnen end ka halvasti.

Koolis on praegu natuke parem kui eelmisel aastal. Siis ei rääkinud me kellegagi. Aga eile oli ka koolis üks poiss, kes rääkis oma sõpradega meist. Et vaata, need kaks tüdrukut on pagulased. Sõber küsis, kas me oskame eesti keelt. Poiss vastas, et nii ja naa, natuke. Ma ei räägi nii palju ja nii hästi, aga ma sain aru, mis nad räägivad. 

*

Kui keegi küsib, kas ma tahan minna Süüriasse, siis praegu ma ei taha. Minu linnas Deir ez-Zoris on väga halvasti. Sõda on. Ma ei taha minna tagasi. Ma mäletan kõike, mis juhtus. Mäletan oma kooli ja linna. Aga minu lapsepõlv mulle ei meenu. Kui ma seda meenutada püüan, meenub mulle ainult sõda. Meenub, kuidas inimesed surid. Kuidas pommid langevad meie peale. Meie kodu kõrvale, kooli peale.

Muidugi tahan ma elada Eestis. Ma ei taha minna järgmisse kohta. Ma käisin Türgis ja õppisin selgeks türgi keele. Siis tulin Eestise ja õppisin selgeks eesti keele. Ma ei taha minna uude kohta ja õppida uut keelt. Mitu keelt ma pean selgeks õppima? Ma ei taha enam, ma tahan elada siin. Eestis on natuke raske, sest meie ja eesti kultuur on erinevad. Aga ma tahan leida Eestis sõpru. Kui mu eesti keel läheb paremaks ja ma elan Eestis pikalt, siis tulevad ka sõbrad ja rahulik elu. Praegu ongi rahulik elu. Hea elu.

 

Loe Mido lugu siit. Uuri rohkem rände kohta siit. Tule ka Eesti Pagulasabi filmi- ja aruteluõhtule 3. oktoobril Erinevate Tubade Klubis!

* Noore heaolu nimel ei kasutata loos tema päris nime.

 

Eesti Pagulasabi on liitunud üleeuroopalise kampaaniaga, mille eesmärk on muuta 3. oktoober üle mere põgenedes surma saanud inimeste mälestuspäevaks.

#NoMoreBricksintheWall
#SnapshotsFromTheBorders #Europe #Estonia #Eesti #DEARprojects