Enamik meie Balkanimaadesse lähetatud vabatahtlikest, kes töötasid Euroopa Vabatahtlike lähetusprogrammi raames ÜRO Pagulasameti juures Albaanias, Bosnia & Hertsegoviinas ja Montenegros, on juba tagasi kodumaal. Kuid kaks neist on endiselt tööpostil, töötades täiskohaga kodust Tiranas ja Sarajevos, ning järgides kohalikke reegleid, mille eesmärk on peatada COVID-19. Nad jagavad oma kogemust, väljakutseid ja olukorrast õpitut.

Erakorralised sündmused rullusid lahti kiiresti. Albaania valitsus kehtestas lennu- ja jalakäijatele liikumiskeelu, sulges pargid, avalikud kohad ja koolid neli päeva pärast esimest positiivset juhtumit. Osaliselt saadeti piirangutest kinnipidamist tänavatele jälgima sõjavägi. Samal ajal kuulutas Bosnia Hertsegoviina välja eriolukorra ning viiruse leviku vältimiseks viidi sisse karmid piirangud, sest riik poleks suutnud suure haigete arvuga toime tulla. Selles kiiresti muutuvas olukorras pidime saatva organisatsioonina koos ÜRO Pagulasametiga ja vabatahtlikega arvestama kiiresti võimalustega, mis meil on, olgugi et olukord muutus iga minutiga.

Niisiis jõudsime koos pagulasameti tiimi ja oma vabatahtlike Lily ja Hollyga otsuseni, et erinevalt teistest, kes kodumaale tagasi saadetud sai, jäävad nemad kohapeale. Esiteks tabas nende endi kodumaid meditsiinikriis karmilt (Lily on Põhja-Itaaliast), samuti ei tundunud õige jätta kriisi ajal hätta abivajavate inimeste kogukond, kellega pagulasamet Balkanil tegeleb.

Kuigi Holly on juba seitse nädalat töötanud Tiranas oma tagasihoilikust korterist, on ta optimistlik: „Olen tänulik, et mul on endiselt alles harjumuspärased tegevused ning et erinevalt paljudest inimestest, annab vabatahtliku positsioon mulle jätkuvalt eesmärke, mille poole püüelda. Elan üksi, aga pagulasabi saatva organisatsioonina ja pagulasamet vastuvõtva organisatioonina on mulle kogu perioodil palju tuge pakkunud. Nad on teinud kõik, et tunneksin end hästi. Kui oleksin lahkunud, oleks niigi ebakindel olukord muutunud mu jaoks veel ebakindlamaks. Siin aga tunnen, et olen kasulik.“ Holly on asendanud sotsiaalse elu vanade hobidega – maalib ja loeb ning teeb veebijuhendamisel sportigi.

Üksteist toetades oleme tugevamad

Sport pakubki võimalust vabatahtlikel kokku hoida. Lily, kes on üksi Sarajevos ja täidab samamoodi enda päevi ÜRO Pagulasametis tööd tehes, osaleb netikoosolekutel ja loovsessioonidel, et pärast tööpäeva tiimiga ühes pingeid maandada. Ta on alustanud ka online-joogatundide andmist: „Olen alati hoolitsenud selle eest, et mu vaimne ja füüsiline tervis oleksid head. Sain kiiresti aru, et antud olukorras saab olla minu kogemus kas väga halb või siis positiivne. Otsustasin, et sellest tuleb positiivne kogemus ning ma pean olukorrast viimast võtma.“ Ta ehitas välja netiplatvormi, mille kaudu juhendab joogahuvilisi üle maailma ja kaks-kolm korda nädalas ühinevad teised vabatahtlikud temaga virtuaalseteks joogatundideks. Holly on Tiranas võimalusest kasu lõiganud: „See on olnud hea võimalus stressi maandada ja andnud mullle võimaluse teha väga vajalikke venitusi, sest töötan terve päeva köögilaua tagant ebamugavast köögitoolist.“

Ka Lily ise on rahul, et on saanud viimaks ammuse idee ellu kutsuda: „Jagasin Lilyogaflow.com võimalust teiste vabatahtlikega. Selles osalevad need, kes on kodumaale naasenud, ning need, kes jäid tööpostidele. Olen juba aastaid sellise lehe tegemist kaalunud. Koroonviiruse piirangud andsid viimaks selleks ellukutsumiseks võimaluse. Nüüd saame oma teekonda üksteisega virtuaalselt jagada ning toetada üksteist oma pingetes ja hirmudes. Minu tõlgendus joogast on, et peame üksteisega jagama naeratusi ning üksteisega üle ilma ühenduses olema.”

Jah, see pole olnud kerge aeg, kuid Lily ja Holly on optimistlikud: “Tagantjärgi mõeldes oli otsus jääda oma postile see kõige õigem. Me ei kahetse karvavõrdki!“

Joogatundideks ühenduge Lilyga aadressil: Lilyogaflow.com