Gruusias on Eesti Pagulasabi tegutsenud alates 2021. aastast, kuid seni on meie fookuses olnud peamiselt Lõuna-Osseetiast pärit sisepõgenikud. Eelmisel aastal liikus Gruusiast läbi sadu tuhandeid pagulasi Ukrainast, alalisemalt on neid Gruusiasse pidama jäänud ca 27 000 (seisuga jaanuar 2023). Pagulasabi monitoorimisvisiidil Gruusiasse sai kinnitust kurb tõsiasi, et paljud neist elavad väga keerulistes tingimustes. Mitmelgi juhul oli Gruusia nende jaoks ainus pääsetee, kui Ida-Ukrainas rinne kohalikest üle liikus ning lääne poole minna oleks olnud liiga eluohtlik. Paljud neist olid juba varem sisepõgeniku staatuses ja seega eriti haavatavad. Koostöös meie pikaaegse partneri MMRH'i ning uue koostööna CARE Caucasus'ega toetame Gruusias 250 kõige haavatavamat Ukrainast põgenenud leibkonda rahapõhise abiga. Leibkonna toetuse suurus on umbes 370 eurot.

Jaanuaris kohtusime Tbilisis mitme perega, kes meiepoolset abi said ning kes on läbi teinud pikad teekonnad, et turvalisse keskkonda jõuda - enamasti läbi agressorriigi territooriumi. Gruusias humanitaarabi andmist toetas Eesti välisministeerium, kellele oleme strateegiliseks partneriks humanitaarabi vallas.

Lena lugu

Lena (paremal) ja ERC partnerorganisatsiooni koordinaatorid Ana ja Salome, kes on ka ise kunagi pidanud Lõuna-Osseetiast Venemaa okupatsiooni tõttu ümber asuma, kuid kes nüüd aitavad Ukraina põgenikke. 

Lena ja tema kaks last, poeg ja tütar, on pärit Hersonist. Gruusiasse jõudis perekond 20. juunil 2022 läbi Krimmi. „See oli õudne teekond, nägime kõike, mis oli juhtunud,“ räägib Lena Tbillisis asuva odava väljanägemisega hotelli keldrikorrusel. Kuna Venemaalt mobilisatsiooni eest Gruusiasse põgenud mehi on linnas palju, on ka üüri- ja toidukaupade hinnad märkimisväärselt tõusnud ning sobiva hinnaga elamiskohta ääretult keeruline leida. Lena maksab toa eest 400 eurot kuus, Pagulasabi rahapõhine toetus kulubki tal suuresti rendi ning hädavajalike toiduainete peale. „Me ei saa Hersoni tagasi minna, seal on jätkuvalt ebastabiilne olukord,“ ütleb Lena ja lisab, et tema vana ema on jätkuvalt seal, kuid ühendust temaga katkenud mobiililevi tõttu pole. „Ma ei tea isegi seda, kas mu kodu alles on,“ ohkab Lena. Ja kiirustab siis tööle – naisel on säilinud võimalus teha kaugtööd ühe Ukraina ülikooli administratsioonis. See aitab tal ja tema perel ots otsaga kokku tulla.

Dasha ja Gabrieli lugu

Dasha ja Gabriel Tbilisi äärelinna korteris.

Veterinaari haridusega Dasha ja tema väike poeg Gabriel on pärit Zõtomõrist. Dasha abikaasa on grusiin, kes ootas veel eelmise aasta hilistalvel Ukraina elamisluba, mis jäigi täiemahulise sõja algamise tõttu saamata. Veebruaris 2022 ründasid venelased Zõtomõri lähedal asuvat tankitehast, pommitasid lennuvälja ning koolimaja. „Laste voodid asusid otse magamistoa suurte akende ääres, oleks olnud ebareaalne seal edasi elada,“ räägib Dasha, kes plaanis esmalt koos perega vaid paariks nädalaks evakueeruda. Abikaasa rahvuse tõttu oli ainus võimalus selleks Gruusia. „MMRH, teie partnerorganisatsioon siin Gruusias, saatis meile sõnumi, et meil on võimalus saada rahalist toetust. Alguses mõtlesime, et see ei saa tõsi olla, kindlasti mingi pettus,“ muigab Dasha, „aga kõik toiduained, näiteks piim, on meie jaoks väga kallid. Lisaks vajasime lapsele ravimeid ja minul oli ka äsja operatsioon.“ Nii otsustas naine siiski sõnumile vastata ning peagi kanti tema kontole toetus üle. Igasugune lisatulu on perenaise sõnul hetkel ääretult vajalik, sest abikaasa palk ei suuda tervisega seotud kulusid kuidagi katta. Naise vanemad ja vanavanemad, koer ja kolm kassi on jätkuvalt Ukrainas, isa läheb peagi mobilisatsiooni korras rindele. Perega ollakse kontaktis nii palju, kui elekter Ukrainas vähegi võimaldab, kuid tagasimineku plaani Dashal hetkel ei ole. „Lapse pärast. Seal ei ole turvaline,“ ütleb ta.

Tanya lugu

Tanya ja MMRH koordinaator Ana Tbilisi äärelinna ühest ruumist koosnevas Tanya (ajutises) kodus. Keskel olev kass kuulub teisele Ukraina perele, kes hetkel elab autos ning alles otsib sobivat elamiskohta. 

Tanya ja tema 15-aastane poeg lahkusid Irpinist 5. märtsil ja läksid esmalt Poolasse. „Peamine oli lihtsalt ära saada. Rünnakud olid tugevad ja õudsed,“ ütleb Tanya. Poolas kohtusid nad juhuslikult Tanya kolleegi tütre ja tema mehega, kellel Gruusias sidemed. Kuna Tanyal polnud aimugi, mida teha või kuhu minna, otsustas ta koos pojaga samuti Gruusiasse sõita. „Enne Irpinit elasime Donbassis. See ei ole mulle ega pojale esimene kord oma kodu kaotada. Ega pereliikmeid,“ ohkab Tanya, kuid lisab, et kõik see on ta iseseisvaks teinud ja küll ta hakkama saab. Naine ja poeg elavad imepisikeses uberikus Tbilisi äärelinna kortermaja esimesel korrusel – tõenäoliselt kunagises pisikese poekese ruumis. Hoolimata kasinatest tingimustest hoiab Tanya seal ka kahte kassi ja ühte hamstrit. „Need kuuluvad teisele Ukraina perekonnale, kes hetkel elab autos ja alles otsib sobivat elamispinda,“ selgitab ta.

Kui Tanya ja ta poeg Tbilisisse alles jõudsid, leidis naine tööd kahes restoranis, kuid saadav palk toitis nad hädavaevu ära ning kahes kohas töötamine oli väga raske. Nüüd töötab Tanya ühes Tbilisi koolis, õpetades pagulaslastele ukraina keelt. Perel on plaanis hoida kokku nii palju raha kui võimalik, et alustada hiljem elu mõnes Euroopa riigis, kus pojale on võimalusi rohkem. „Ei ole muidugi lõpuks vahet, kui heades tingimustes sa elad, kui sa ei saa oma kodumaal olla,“ ütleb Tanya ja nagu Lenagi, ei tea ta, kas tema kodu Ukrainas enam alles ongi.

Meie tegemisi Ukraina põgenike aitamisel saad toetada meie annetuslehel.