Madle Timm

Ülemaailmne koroonakriis lööb kõige valusamalt neid, kes juba enne kehvas seisus - nõudlus humanitaarabi järele üha kasvab. Gruusia viimasest põgenikekriisist on möödunud juba enam kui kümme aastat, kuid tõsised sotsiaalmajanduslikud probleemid pole kuhugi kadunud. Töötus, depressioon ja vähenenud toiduturvalisus on vaid mõned neist. Eesti Pagulasabi (ERC) asus sel aastal toetama Gruusia sisepõgenikest naisi, et nad saaksid alustada oma jätkusuutlike ettevõtetega. 

Gruusia riigi hetkeolukorda, hakkamasaamist koroonakriisiga, sisepõgenike elu, tulevikusuundumusi, aga ka seda, mida on meil riikidena teineteiselt õppida, aitas avada Riina Kaljurand, Eesti suursaadik Gruusias.

Mis teemadest räägitakse praegu Gruusia peavoolumeedias?

Gruusia peavoolumeedia räägib praegusest poliitiliset kriisist. Teatavasti olid siin sügisel parlamendivalimised, mille tulemusena opositsioon valimistulemusi ei tunnistanud ja keeldus parlamenti minemast. See kõik on kulmineerunud nüüd sellega, et opositsiooni suurima partei juht [Nika Melia] on arreteeritud, rahvas on tänavatel ja väga palju on teadmatust ja ebastabiilsust üleüldiselt. Kuigi siinne Euroopa Liidu delegatsiooni juht ja USA saadik on neid omavahelisi kõnelusi üritanud vahendada, siis praeguseks on selge, et sellest pole piisanud. EL on saatnud siia oma eriesindajad ja see on tugev märk, et olukord on tõsine. Kõige selle tulemusena kannatab enim tavaline Gruusia kodanik. Praegu oleks vaja tegeleda majandusega, Covidi olukord on tõsine. Kõik need tegelikult olulised teemad on aga jäänud tagaplaanile ja pool aastat on kulunud poliitilise kriisi lahendamisele.

Kas selle sisepoliitilise tunneli lõpus on näha valgust ka või on kõik veel nii hägune, et ei oska midagi prognoosida?

Eks kõik väga loodavad, et see valgus tuleb, aga hetkel ei saa öelda, et see lähemal oleks. Kummalgi poolel olid oma punased jooned, ja mingeid järeleandmisi nendes punastes joontes tehtud ei ole. Kui opositsioon nõuab uusi valimisi ja poliitvangide vabastamist, siis valitsev partei, Gruusia Unistus, mis on parlamendis praegu ainupartei - nemad ei ole selles küsimuses järeleandmisi teinud ja kõik muu tundub mõlemale poolele täiesti tühine. Kas lõpuks see kompromiss leitakse või mitte, on täpselt selline 50:50. Frustratsioon hakkab tekkima kõigil, ka rahvusvaheline kogukond on siin juba nii ühele kui teisele poolele sihtmärgiks muutunud. Ka meie avaldusi instrumentaliseeritakse väga paljuski – kui sa ütled midagi, siis seda kasutatakse ära kas siis ühe või teise poole poolt või vastu. See teeb ka meid väga ettevaatlikuks. Väga keeruline olukord.  

Kas tavainimene on pigem opositsiooni või võimupartei poolt?

Tavainimene on tegelikult üsna väsinud. Kui me võtame numbrid, siis opositsiooniparteide poolt hääletas kokku 52% elanikkonnast. Gruusia Unistuse poolt hääletati aga peamiselt seetõttu, et nähti, et nad said Covidi esimese lainega väga hästi hakkama. Osad hääletasid nende poolt puhtalt sellepärast, et opositsioon ei suutnud ennast piisavalt mobiliseerida ega tulla välja programmiga, mille poolt hääletada. Kindlam oli võtta see, mis oli juba olemas. Valimisprotsent iseeneset liiga kõrge ei olnud, 56,1%. Opositsioon ajab oma poliitikat nüüd tänaval. Kutsub üles demonstratsioonidele, aga kui vaadata arve, et palju rahvast tänavatele tuleb, siis tegelikult neid inimesi eriti ei ole. Osalt seetõttu, et on epideemia ja ei julgeta tulla, aga teisest küljest on neil tekkinud ka väsimus, et „aga mis sest kasu on, mida me sinna tuleme, kui nagunii midagi ei muutu?“. Pigem kaotavad inimesed kõige selle tagajärjel veelgi rohkem usku poliitikasse ja nendesse institutsioonidesse, mis peaksid nende õiguste eest seisma. Loodetavasti see kriis liiga pikalt vinduma ei jää, sest muidu võib arvestada, et ükskõik, kas järgmised on korralised või erakorralised valimised, siis see valimisprotsent saab olema  väiksem.

Poliitikud tegelevad niisiis asjadega, mis tavamõistuse kohaselt ei tohiks praegu päevakorras olla. Siit ka küsimus koroona kohta - Gruusia sai oma esimese vaktsiinisaadetise kätte vähem kui kuu aega tagasi. Kuidas Gruusia selle kriisiga üldse hakkama on saanud ja milline on inimeste meelestatus vaktsiinide osas?

Aasta tagasi oli Gruusia üks esimesi, kes võttis üsna ranged meetmed kasutusele. Ma ise käisin eelmise aasta veebruari lõpus siin ja juba siis nõuti minult lennukis ankeetide täitmisi. Et kuhu te lähete, kust tulete, kus peatute, olete hiljuti olnud haige jne. Eestis sellest siis veel ei räägitud, Eestisse jõudis see umbes kuu aega hiljem. Gruusia pani praktiliselt terve oma riigi kinni. Ei olnud linnade vahel liikumist, oli komandanditund, koolid ja restoranid, lõbustusasutused olid kõik kinni. Hästi karm kinnipanek tagas tegelikult selle, et haigestumisi oli äärmiselt vähe. Toona võis ühe käe sõrmedel päevaseid haigestumise juhte lugeda.

Loomulikult inimene väsib, kui 3-4 kuud kodus istuda. Vaikselt hakkasid suvel lennuliinid taastuma ja nii turistid kui ka grusiinid ise sõitsid puhkama Batumisse [Gruusia kuurortlinn Musta mere ääres]. Sealt  sai augustis-septembris alles alguse see päris esimene laine. Olukord eskaleerus väga tõsiselt, nii et novembris, kui riik uuesti kinni pandi, siis oli haigestunute arv päevas juba üle tuhande, rekordarvuna üle 5600 päevas. Ja nüüd, alles paar-kolm nädalat tagasi algas jälle riigi vaikne avamine. Komandanditund kehtib endiselt.

Loomulikult on majandus väga kõvasti pihta saanud, sest Gruusia elab ju turismist. Väga pikalt oli ainult kolmel lennuliinil siia lennata lubatud. Inimesed on väga mures, paljud ettevõtted on pankrotti läinud -nagu igal pool mujal, see ei ole selles mõttes midagi erandlikku. Mis on erinev, on vaktsiinide kättesaadavus. Gruusia on otsustanud, et hangib kõik oma vaktsiinid Euroopa Liidu[ja Maailma Terviseorganisatsiooni] Covax platvormi kaudu. Lihtsalt need kogused on hetkel väga väikesed, mis siia jõuavad. Need katavad võibolla ära eesliini, kuigi Gruusial on endal optimistlik lootus, et aasta lõpuks on 60% täiskasvanud elanikkonnast vaktsineeritud. Muidu üldiselt on inimesed vaktsineerimise suhtes positiivselt meelestatud, kuigi ebakindlust on ka.

Riigist sõltumata saavad koroonakriisis kõige valusamalt pihta need, kes juba enne olid nõrgemas positsioonis. Gruusias on väga palju sisepõgenikke. Räägime natuke humanitaarabist – kui oluline on Gruusiale teiste riikide abi just humanitaarabi või arengukoostöö mõttes? Kui palju suudab riik ise abivajajaid toetada ja kui palju toetutakse väljastpoolt tulevale abile?

Aasta 2019 kinnitatud statistika järgi moodustas humanitaarabi kogu arengukoostöö rahadest 0.01 protsenti. See on üsna väike osa, suurem osa on siiski arengukoostöö. Aga muidugi on Covidi olukord  seda pilti palju muutnud. Praegu on rohkem ka humanitaarabi tulnud. Kokku aitas EL eelmise aasta jooksul Gruusiat 1.5 miljardi euroga, mis on riikide lõikes per capita kõige suurem toetus üldse. Abirahasid voolab siia tegelikult väga palju sisse, küsimus on selles, kas need jõuavad õige sihtgrupini ja kas neid kasutatakse õigesti. Me aeg-ajalt põrkume jälle samade teemade otsa, et oleme käinud ja koolitanud ja andnud  abi, aga kui aasta või paari pärast tagasi läheme, on kõik ikka vanaviisi, keegi ei mäleta - inimesed vahetuvad väga kiiresti. Ma arvan, et see on see kõige frustreerivam moment abi andmise juures. Aga öelda, et seda abi ei oleks - seda ei saa.

Kui palju on fookuses sisepõgenikud? Gruusias on olnud kaks suuremat sisepõgenikekriisi. Palju nad meedias sõna saavad või palju nad ise häält teevad?

Paraku on nende sisepõgenikega nii, et nad saavad tähelepanu, aga mitte positiivset tähelepanu. Praegu on Gruusias laias laastus kuskil 286 000 sisepõgenikku, mis on umbes 90 000 leibkonda. Riik on nendest umbes pooltele andnud kindla elamispinna, on ehitatud kortermaju. Neil on konkreetne eluase, aadress, nad on registreeritud. Ja siis on pooled, kellel seda ei ole, kes vaatavad ise, kuhu nad saavad ja kuidas nad saavad. Põhilised uudised, mis meediasse jõuavad, ongi seotud sellega, kui mingid põgenike perekonnad asuvad elama mahajäetud majadesse külades või äärelinnades. On mingisugune elamu, sinna nad kolivad sisse, aga tegelikult see elamu ei ole elamiskõlblik, seal puudub vesi, kanalisatsiooon, soojus. Siis nad jälle visatakse sealt välja. Kohalik omavalitsus hakkab nendega tegelema, vaadatakse, kes on registris ja kes ei ole. Sisepõgenike registreerimine  on ka  problemaatiline – ühes registris on märge, et tal on kõik olemas, teises registris on märge, et tal pole mitte midagi. Eksisteerib mitu paralleelset infopanka, mis absoluutselt omavahel kokku ei lähe. Inimene jääb bürokraatia hammasrataste vahele. Puudub ühtne andmesüsteem ja niimoodi nad käivad külast külla ja regioonist regiooni, otsivad juhutöid, elatuvad ja elavad seal, kus juhtub. Sellega tegeletakse, aga see kõik on väga aeganõudev, sest neid on väga palju. Kasvõi Thbilisis ringi sõites on täiesti äratuntav, et millistes piirkondades põgenikud elavad – olmetingimused ja elu on neil laiali laotatud sinnasamma hoovi peale. Kurb.

Ehk ma saan aru, et isegi kui teised riigid pakuvad humanitaarabi ja arengukoostöö projekte, siis peaasjalikult on see leevendus ja abi neile, kes on juba registreeritud? Need aga, kes on jätkuvalt kusagil bürokraatia hammasrataste vahel, siis neid ei saa aidata enne, kui nad on oma riigis kõik paberid korda ajanud?

Just, sul peab olema põhistruktuur või süsteem üles ehitatud. Kui sul on vesi ja sa tahad seda kallata, siis sul peab olema anum, kuhu sisse sa seda kallad. Muidu see lihtsalt voolab täiesti juhtimatult laiali. Ma tean, et paljud riigid töötavad konkreetselt mingite põgenikegruppidega nii ühes kui teises regioonis ja viivad ise ka selle raha kasutamise järelvalvet läbi. Ega ei saa oodata aasta või kümme aastat, kuni Gruusia on jõudnud selleni, et kõik on korralikult registreeritud. Inimene ju vajab soojust, toitu, vett ja meditsiinilist abi iga päev.  

Eestil on päris hea maine digimaailmas. Koroona ajal oli paljudel küll tükk tegu kaugõppele või kaugtööle saada, kuid võrreldes paljude teiste riikidega käis see ikka väga valutult. Kuidas on see olukord Gruusias? On nutiseadmete ja interneti kättesaadavus kõigile tagatud või on see erinevate ühiskonnakihtide vahel vaid ebavõrdsust ja lõhet suurendanud?

Suuremates linnades ei tule see ehk nii välja. See oleneb ikkagi konkreetsest perest, nende sotsiaalsest kindlustatusest. Nagu Eestiski – kui sul on rohkem lapsi ja vähem võimalusi, siis sul on keerulisem. Aga siin on see kontrast linna ja maa vahel väga suur. See on kindlasti probleem, enamus Gruusia koole avatigi nüüd alles märtsist. Nemad olid terve selle sügise koduõppel, online õppel. Olid mingid programmid ja kuidagi nad said hakkama, aga ka siin räägitakse n-ö kaotatud aastast. On võimatu kontrollida, kui palju on neid lapsi, kellel üleüldse ei ole õnnestunud koolitöös osaleda. See on väljakutse. Kui räägime üleüldistest digivõimalustest, siis järk-järgult hakkab see paranema. Palju on kinni seadusandluses. Haridus on suhteliselt neutraalne, kõik on huvitatud sellest, et lapsed saaksid haridusele ligipääsu.  

Mis võiksid olla need asjad, mida Eesti ja Gruusia saaksid teineteiselt õppida?

Eesti on siin üsna populaarne ja meie kuvand on hästi positiivne. Kui me tuleme ja anname nõu, siis see võetakse alati väga hästi vastu. Teine asi on see, kas seda rakendama hakatakse. Siinne kultuur on teine, poliitika ja mentaliteet samuti. Tuled ja mõtled, et annad neile ühe suurepärase tööriista kätte, mis aitab neil elu lihtsamaks teha, aga siis nad ütlevad, et see on tore küll, aga meile meeldib omavahel suhelda, meile selline digivärk üldse ei meeldi. See eestlastele loomulik optimeerimine ja elu mugavamaks muutmine - sellega seoses kaovad ära mingid traditsioonid või harjumused, kasvõi omavaheline suhtlemiskultuur muutub. Siin on see täiesti olemas ja ma hindan seda. Seda peaksime Eestis vahepeal meelde tuletama küll, et kõike ei saa sinna purki ja ekraani sisse pista. Mis meid võibolla siin aeg-ajalt frustreerib, on see grusiinide mõtteviis, et küll saab ka homme. Võib-olla nad on seetõttu õnnelikumad, et ei pane ei endale ega teistele suuri lootusi. Seda elurõõmu võiksime üle võtta küll. Samas on hästi tore vaadata, et kui eestlane on otsustanud midagi ära teha, siis ta teeb selle ära. Ta ei räägi palju, ei seleta, ei vehi kätega, vaid lihtsalt teeb ära. Kaubanduse ja logistika valdkondi saaks siin kindlasti digitaalsemaks muuta - ma arvan, et selles osas oleks Eestil väga palju õpetada ja siin oleks sellele ka palju turgu.

Kas kliimast räägitakse?

Kliimast siin nii palju ei räägita, aga see ei tähenda, et see poleks probleem. Sellest ei räägita lihtsalt suures meedias, aga sellest räägitakse paljude MTÜde väljaannetes ja teaduses. Kliimamuutus mõjutab ju ka Gruusiat. Oht valitseb nii riigi ida kui lääne poolel. Idas ilmselt sademete hulk aastatega langeb ja piirkond võib poolkõrbestuda. See on aga põhiline põllumajanduspiirkond, mis tähendab, et hoobi saavad kindlasti vesi, taimestik ja kõik muu. Samas läänes, subtroopilise kliimaga Musta mere ääres võib sademete hulk suureneda, mis toob kaasa üleujutused ja mudalaviinid mägedest. Nad on ses mõttes väga teadlikud neist ohtudest. Minu üllatuseks on ka meilt küsitud väga palju abi ja nõu metsanduse kohta. Kuidas metsa õigesti majandada kuni selleni välja, et kust maha võtta ja kust mitte. Meie ei saa mägiste piirkondade kohta nii palju nõu anda, seda küsivad nad peamiselt Šveitsist ja Austriast. Meie käest uurivad grusiinid õiget metsamajandamisviisi, otsitakse kontakti Eesti Maaülikooliga ja võimalusi, kuidas oma üliõpilasi meie juurde õppima saata. Nad teavad, et kui see loodus neil käest ära läheb, siis ei ole neil enam mitte midagi. Puuviljad-juurviljad ja nende eksport on väga suur osa nende majandusest.

Kui palju on inimene tänavalt nendest asjadest teadlik? Paljud ettevõtted teevad rohepesu ja seda kasutatakse ärilistel eesmärkidel lihtsasti ära – kui palju on seda reaalset teadmist?

Seda on raske hinnata. Siin on kindlasti suurkorporatsioone, kellel on rahaline huvi. Aktivistid ja MTÜd ja teadlased on kindlasti rohkem kursis. Ka noorem põlvkond, nii nagu igal pool. Vanemad inimesed on oma harjumustes ja mugavustsoonis kinni, nad ei leia, et peaksid kuidagi oma elustiili muutma. Noorematel see mõtlemine juba teiseneb, mis on väga positiivne. Ma arvan, et see kõik võtab aega. Gruusia on kõige olulisemate konventsioonidega liitunud, mis kliimat ja ökoloogilist olukorda puudutavad, aga ma arvan, et siinse majanduse ümber orienteerimine saab olema väga valulik ja aeganõudev.

Mis on veel need prioriteetvaldkonnad, millega Gruusia üritab pikemas perspektiivis tegeleda?

Kindlasti on üks põhilisi võtmesõnu connectivity [ühendatus] - nad tahavad oma elektrisüsteemi ühendada Euroopaga. Transport. Energia. Nad on ka võtnud oma eesmärgiks esitada avaldus 2024. aastal Euroopa Liiduga liitumiseks. See muidugi nõuab üsna radikaalseid samme. Gruusia asub väga keerulises piirkonnas – pea kõik nende praegused transpordi- ja energiaühendused on pigem Aserbaidžaani, Venemaa või Türgiga. Ka Mägi-Karabahhis toimunu mõjutab kindlasti seda, kuidas Gruusia oma transiiti tulevikus sättima hakkab.

Kindlasti on teema ka haridus, kus on rõõm tõdeda, et eestlased löövad päris palju kaasa. Siin on 15 koolis esimesest kuni viimase klassini võetud kasutusele Eesti õppekava. Nüüd algas selle projekti järgmine faas, kus need õpetajad, kes on juba väljaõppe saanud, hakkavad omakorda õpetajaid õpetama, et Eesti kogemus laieneks sajale koolile. Eesti õppekava annab parema valmisoleku ülikooli astumiseks ning õpilastel tekib suurem võimalus saada sisse nii siinsetesse kui ka Euroopa ülikoolidesse.

Millest grusiinid praegu rõõmu tunnevad?

Ilmad lähevad paremaks. Üldiselt, ega grusiinid on rõõmsameelne rahvas. Vaatamata sellele, et kõik on ümberringi trööstitu, siis neil on meel ikka rõõmus ja külalised meeldivad neile endiselt. Kõik elavad oma väikest elu edasi. Neil on olnud üle aastate üks raske talv. Nii palju lund ei ole Thbilisis olnud juba mitu- mitu aastat. Nüüd nad loodavad, et kõik läheb soojaks ja paremaks ja siis ununevad ka kõik probleemid.