Me võime olla pagulaste suhtes arusaajad ja heatahtlikud või hoopiski tigedad ja pahased, aga paratamatult on rändetaustaga inimesele nii mõnigi asi Eestis keerukam ja arusaamatum. Et nad oleksid meie ühiskonda sisuliselt kaasatud, tuleb meil ise kõigepealt süsteemi panustada, kirjutab meie tugiteenuste juht Anu Viltrop.

Kuidas sina tavaliselt kellegagi tutvud? Mitmenda küsimusena sa küsid, kellena su vestluskaaslane töötab? Kui oled juhtumisi olnud elu jooksul mõnda aega töötu, siis mäletad ehk ebamugavustunnet, kui pidid selgitama, et sa hetkel tööl ei käi. Ka lastelt küsime tihtipeale, kelleks nad suureks saades tahavad saada, ning tunneme rõõmu nende kindlameelsetest ja nutikatest vastustest.

On see siis hea või halb, aga meie koduväline elu – töö, amet, eriala – aitab meil elus iseennast defineerida, õigele kohale paigutata. Me samastume väga palju sellega, mis tööd me teeme, ning pikaajaline töötus pärsib meie enesekindlust ja -väärikust.

Pagulastega on asjalood samamoodi. Eestisse jõudes on inimesed enamasti tahtmist täis ja soovivad minna tööle. Ka Eesti riik on seadnud eesmärgiks, et pagulased kohaneksid meie riigis hästi ja panustaksid meie ühiskonda. Kui osavad me oleme, et toetada pagulaste kiiret tööleminekut ning aidata neil saada ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks?

2019. aasta suve seisuga elab Eestis ligikaudu 400 kehtiva elamisloaga rahvusvahelise kaitse saajat. Neist veidi alla pooled on täisealised. Kuigi meil puudub täpne statistika, võib hinnanguliselt öelda, et pooled neist käivad tööl.

Laiemalt vaadates joonistub välja üsna nukker pilt. 2016. aasta üleeuroopalisest ülevaatest pagulaste tööhõive kohta näeme, et pagulastaustaga inimestest töötab vaid 56 protsenti. Samade uuringute kohaselt kulub kuni 20 aastat, et pagulaste tööhõive jõuaks kohaliku elanikkonnaga samale tasemele. Eriti tugeva löögi alla satuvad pagulasnaised. Oma praktikas oleme näinud mitmeid pagulasnaisi, kelle haridustee on jäänud varakult katki, töökogemust on neil napilt või pole üldse. Seetõttu on naised meestega võrreldes tihtipeale veelgi haavatavamas olukorras.

Ka üleeuroopalised andmed viitavad, et vaid 45 protsenti pagulasnaistest käib tööl. Naiste tööleminekut ei pruugi soosida traditsioonilisemad ja hierarhilisemad peremudelid, mille kohaselt on mees perepea ja leivateenija.

Mida annab töö?

Meie senine kogemus kinnitab, et tööl käimine on hea lõimija. Töö toob kaasa igapäevased kontaktid kohalikega ja õpetab keelt. Tööelu kasvatab ka arusaamist, kuidas me toimime, mida oluliseks peame ja millised on meie väärtushinnangud.

Ometi on esimese töökoha leidmine pagulasel keeruline. Me eeldame vaikimisi, nagu võiksid täiskasvanud enne "ellu astumist" saada justkui valmis. Nad peavad oskama soravalt eesti keelt, tundma sobilikke töövõtteid ja tunnetama õigesti meie komberuumi. Ja alles seejärel võime neid inimesi kaasata – no peaaegu – täieõiguslikena meie tööellu.

Omaette katsumus on kõrgharitud spetsialistide või oskustööliste kaasamine meie tööturule. Näiteks kui inimene on koduriigis töötanud ämmaemanda või arstina, on Eestis tööleasumise eelduseks lisaks väga heale eesti keele oskusele ka kvalifikatsiooni tõendamine.

See eeldab, et pagulasel on alles senist haridusteed tõendavad dokumendid. Tihtipeale tuleb juurde õppida, sest haridusnõuded erinevad riigiti. Selline teekond on aastatepikkune ning eeldab kõvasti sitkust ja visadust. Lisaks, kas selline inimene on valmis alustama lihtsamast tööst näiteks koristajana või hooldajana, et tööharjumus ei kaoks?

Kõik need eeldused panevad inimestele suure koormuse. Suurem osa pagulastest ei ole selliseks vastutuseks valmis. Lisaks on lõimumine kahesuunaline protsess. Ka meie – riigina, kohaliku omavalitsusena ja teenusepakkujana – peame pakkuma vajalikke tugimeetmeid või tööriistu, mille abil pagulane end aidata saab.

Mida teha?

Esiteks peaksime keskenduma riigi tasandil teenuste ja tugimeetmete arendamisel sellele, et pagulane saaks esimese töökoha kiiresti ning tema tööharjumus ei kaoks.

Üks selline võimalus on keeleõppe ja töökogemuse ühildamine. Eesti riik näeb pagulasele ette 300 tundi keeleõpet. Ent kui inimene läheb tööle, muutub tööl käimise ja keeleõppe ühildamine keeruliseks, eriti kui töö toimub graafiku alusel.

Keel hakkaks külge kiiremini, kui pagulane saaks päevas mõned tunnid keeleõpet, mida kohe töökeskkonnas kolleegidega praktiseerida.

Mitmetes riikides on toodud keeleõpe klassiruumist pärisellu. Näiteks on keeleõpe seotud ümber- või täiendusõppega. Samal ajal kui õpitakse keelt, omandatakse kohalikul tööturul vajalikke praktilisi oskusi ja teadmisi. Kiire tööleidmine ning paralleelne keeleõpe toetab pagulase liikumist karjääriredelil, iseseisvumist ja sõltumatust toimetulekutoetustest.

Samuti peaksime mõtlema sellele, kuidas saaks täiskasvanud pagulane täiendada oma erialaseid teadmisi paralleelselt keeleõppega kutsekoolis või ülikoolis. Eesti on väga väike riik ja seetõttu oleks igati mõistlik süsteemselt toetada spetsiifiliste oskustega spetsialisti kohanemist Eesti tööeluga. Seda enam, et ameteid, kus eesti keele oskuse nõuded on kõrged, on Eestis üksjagu palju.

Kooliealiste rahvusvahelise kaitse saajatega on asjalood märksa lihtsamad. Kool on kõigile kohustuslik ning seega lähevad kooli ka kõik pagulaslapsed. Koolis sätitakse paika individuaalne õppekava. Laps saab esmalt õppida süvendatult eesti keelt ning keskenduda seejärel oskuste kasvades üha enam teistelegi ainetele.

Nii juhtub alatasa, et lapsed kohanevad kiiresti, suhtlevad sujuvalt eesti keeles, leiavad endale sõbrad ja tegevused, kuid vanemate nõutus mõjutab neidki. Näiteks on neil tihtipeale suur koormus aidata oma vanemaid nii igapäevaelu tegemistes kui ka ametkondlikes asjaajamistes.

Me võime olla pagulaste suhtes arusaajad ja heatahtlikud või hoopiski tigedad ja pahased, aga paratamatult on rändetaustaga inimesele nii mõnigi asi Eestis keerukam ja arusaamatum. Et nad oleksid meie ühiskonda sisuliselt kaasatud, tuleb meil ise kõigepealt süsteemi panustada.

Täiskasvanud pagulane ei saa küpseda kuskil toanurgas. Ta vajab suunamist, juhendamist ja toetust. Täiskasvanu, kes ei käi tööl ega ole teisiti Eesti ellu kaasatud, pettub ja kannab oma meeleolud üle ka lastele. Kas meil on vaja Eestis pettunud inimesi või on tulevikku vaadates odavam ja turvalisem, kui siin elavad pagulased leiavad endale väärilise töö?

Artikkel ilmus 30. septembril ERRi arvamusportaalis.