Eesti on Ukraina abistamisel esirinnas ning selle üle peaksime olema väga uhked. Nüüd peame vaid tagama, et meil oleks kindlameelsust ja püsivust jääda Ukraina kõrvale nii kauaks kuni nad seda vajavad, kirjutab Eero Janson. Lugu ilmus originaalis ERR-i portaalis.

Märtsi lõpus kirjutasin ERR-i portaalis sellest, kuidas kaasaegne humanitaarabi süsteem on liikunud eemale pakkide jagamisest ning alati, kui finantssüsteem ja kohapealsed turud toimivad, tuleb eelistada rahapõhiseid sekkumisi.

Toona olime Eesti annetajate toel rahapõhise abiga jõudnud juba ligikaudu 10 000 inimeseni (väärtuses umbes 650 000 eurot). Just tänu Eesti annetajatele saime olla esimene rahvusvaheline humanitaarorganisatsioon, kes Ukrainas rahapõhise abi pakkumisega suures mahus alustas.

Nüüdseks, kui sõda on väldanud juba enam kui viis kuud, on Eesti Pagulasabi oma rahapõhise abiprogrammiga jõudnud enam kui 43 500 leibkonnani (umbes 130 000 inimest), olles süsteemselt laiali jaganud üle 21,5 miljoni euro. Sellega oleme üks suuremaid ja olulisemaid rahapõhise abi andjaid Ukrainas ning usutavasti on tegemist ajaloo suurima Eestist juhitud humanitaarabioperatsiooniga.

See, mis algas vaid Eesti annetajate toel, toimub praegu ka ÜRO, Euroopa Liidu, Maailma Toiduprogrammi ja teiste suurte humanitaarfondide rahastusel.

Erinevat tüüpi humanitaarabi vajab Ukrainas hinnanguliselt 15,7 miljonit inimest. Üle kuue miljoni inimese on sõja eest lahkunud välisriikidesse, lisaks 6,6 miljonile, kes on olnud sunnitud riigisiseselt turvalisemat asupaika otsima.

Meie keskendume eelkõige neile, kes on jäänud aktiivse sõjategevusega piirkondadesse kohapeale või kellest on rindejoon üle liikunud. Seejuures oleme üks vähestest organisatsioonidest, kes jõuab abiprogrammiga ka ajutiselt okupeeritud aladele. Kuna okupeeritud aladele ei ole võimalik ohutult viia esemelist abi, on rahapõhised sekkumised sisuliselt ainsaks võimaluseks aidata inimesi, kes on jäänud teisele poole rindejoont.

Sõja kohapealsed mõjud

Kui meie Eestis nuriseme enam kui 20-protsendilise inflatsiooni pärast, siis sotsiaalmajanduslik olukord Ukrainas on võrreldamatult keerulisem. Hinnad tõusid juunis ametlikel andmetel küll samas suurusjärgus kui Eestis (juunikuu inflatsioon oli 21,5 protsenti) ja kõrge inflatsiooni mõju aitab mõnevõrra pidurdada 21. juuli Ukraina keskpanga otsus grivnat dollari suhtes 25 protsendi võrra devalveerida, kuid inimeste toimetulekut mõjutavad mitte ainult kiire hinnatõus, vaid ka samaaegne sissetulekute kadumine.

Näiteks Zaporižžja oblasti lõunaosas ja Hersoni oblastis, mis on mõlemad praegu okupeeritud, on paljud leibkonnad ajalooliselt sissetulekut teeninud väikepõllundusest, mille saadused müüakse linnas asuvatele kokkuostjatele edasi. Sõda on selle turu täielikult pahupidi pööranud: kauba viimine üle rindejoone on võimatu ning ajaloolised tarneahelad lõhutud.

Seetõttu on vabas Ukrainas asuvas Zaporižžja linnas kurgi, tomati ja kapsa hind kahekordistunud, samal ajal kui teisel pool rindejoont, okupeeritud aladel, viskavad põllumehed oma rohket saaki prügikasti, sest kahekordselt tõusnud kütusehind ja kivina kukkunud kokkuostuhind tähendavad, et saagi koristamine ei ole majanduslikult mõttekas.

Teised tooted, mida varem suurlinnadest sisse toodi, kuid mida nüüd hoopis okupeeritud Krimmi kaudu tarnitakse, on sõjaeelse ajaga võrreldes muutunud isegi kaks kuni viis korda kallimaks.

See on vaid üks näide komplekssetest piirkondlikest majanduslikest suhetest, mille rindejoon on segi paisanud. Milliste tulemusteni see sõja venimisel pikaajaliselt viib, seda teame juba kaheksa aasta tagusest ajast.

Jõukad Donetski nn satelliitlinnad, mis suurlinnast aktiivse rindejoonega eraldati, vaesusid pärast 2014. aastat ja jooksid inimestest pooltühjaks, kuna varasemad tarneahelad ja pendelrände mustrid lõigati kui noaga läbi. Kohale jäid need, kellel polnud kuhugi mujale minna. Okupeeritud alade kiire vabastamine ja efektiivne ülesehitustöö aitaks sellise tuleviku uute okupeeritud alade läheduses ära hoida.

Kuid kuni sõda kestab, peame aitama neil, keda sõda kõige enam puudutanud, kasvõi ajutiselt edasi minna. Paralleelselt rahapõhise abi andmisega viime Ida-Ukrainas koos partneritega juba kolmandat korda ellu naistele suunatud ettevõtlusprogrammi, keskendudes just sõja tõttu kannatanud leibkondadele Ida-Ukrainas. Ettevõtlikele naistele saavad seekord oma õla alla panna ka Eesti ettevõtted.

Raha kasutatakse baasvajaduste katmiseks

Meie pakutav rahaline abi on esmajoones suunatud leibkondadele, kes on kaotanud sissetuleku või elukoha, aga ka neile, kes on saanud sõjategevuse tõttu vigastada või kes vajavad mõne kroonilise haiguse tõttu kallist ravi, mida pere ise kinni maksta ei jaksa.

Meie antava rahalise abi suurus on jätkuvalt 2220 grivnat (uue, devalveeritud kursi järgi umbes 59 eurot) ühe inimese kohta ühes kuus ja nii kolm kuud järjest.

Viljakaubanduse ekspert: esimese laeva väljumine Ukrainast on sümboolne
"Kuna raha väärtus on sõja algusest saadik tugevalt vähenenud, teeb humanitaarkogukond augusti lõpus tõenäoliselt otsuse uue ülekandesumma osas."
Selline on rahapõhist abi andvate humanitaarorganisatsioonide omavaheline kokkulepe, et tagada üle riigi ühesugune lähenemine. Kuna raha väärtus on sõja algusest saadik tugevalt vähenenud, teeb humanitaarkogukond augusti lõpus tõenäoliselt otsuse uue ülekandesumma osas.

Pärast toetuse andmise otsust teeme kindlaks, et ükski teine humanitaarorganisatsioon ei ole sama leibkonda juba aidanud, seda nimetatakse dedubleerimiseks. Kuna abistajaid on palju, tagame sellise koostööga, et ükski pere ei jääks piiratud rahastuse tingimustes neile vajalikust abist ilma, samal aja kui teine pere, kes avalduse esitanud mitmesse kohta, saab mitmekordset abi. Kui see on kindlaks tehtud, saab abivajav pere raha otse oma pangakontole.

Kolm nädalat pärast ülekande tegemist küsime valimipõhiselt abi saanud inimestelt, kas nad on raha kätte saanud ning kuidas nad seda kasutavad. Sellised seireandmed on meil olemas juba enam kui 2000 leibkonna kohta ning sealt saame kinnitust, et selline abi on olnud hädavajalik.

Toetusena saadud raha eest ostetakse enamasti toitu (88 protsenti vastanutest), ravimeid ja meditsiinilisi teenuseid (64 protsenti), hügieenitarvikuid (61 protsenti) või makstakse korteriüüri ja kommunaalarveid (38 protsenti). Osades piirkondades, kus taristu kõige enam pihta saanud, kulutatakse suurem osa rahast aga millegi niivõrd esmavajaliku kui puhta joogivee ostmiseks.

Kuigi inimeste prioriteetsed vajadused okupeeritud aladel ja ülejäänud Ukrainas on suures pildis samasugused, siis meie seireandmed näitavad, et okupeeritud aladel, kus okupatsioonivõimud tahavad inimesi survestada rublale üle minema, on inimeste reaalne ligipääs rahale keeruline.

Kuigi mõnel pool on veel võimalik maksta kaardi või pangaülekandega, siis suuremas mahus toimub sularahale ligipääs nn spekulantide kaudu, kes sellestki vähesest rahast, mis inimestel on, 10-20 protsenti nn komisjoniks küsivad. Sellele vaatamata on rahapõhine abi ka seal eelistatuim (ja hetkel ainuke võimalik) abi saamise viis.

Samal ajal kui rahaülekanded igapäevaselt abi vajavatele leibkondadele välja lähevad, valmistume ka talve tulekuks. Eesti Pagulasabi on Ukrainas rahapõhist talveks valmistumise toetust andnud juba 2019. aastast saadik, toona küll peamiselt Donetski oblastis, kuid seekordne talv tuleb teisiti.

Abivajadus on kümneid kordi suurem, purustused nii eluasemetele kui ka küttetaristule on erakordselt suured, kütuse ja toorme hinnad on laes. Seetõttu teeme koos ülejäänud humanitaarsektoriga juba suvekuumuses ettevalmistusi talveks, et tagada, et ükski sõja tõttu kannatanud pere talvel külma ei jääks.

Eesti on Ukraina abistamisel esirinnas ning selle üle peaksime olema väga uhked. Nüüd peame vaid tagama, et meil oleks kindlameelsust ja püsivust jääda Ukraina kõrvale nii kauaks kuni nad seda vajavad. Ärme unusta, et ükskõik kui suured on meie mured või elektriarved, Ukrainas on need igal juhul suuremad.