Eile sõitsid Tallinnast välja viimased Eesti Pagulasabi korraldatud evakuatsioonibussid Poola. On aeg avaldada numbreid ning kirjutada sellest, kuidas nägi välja üle kuu kestnud kriisijuhtimist just evakuatsiooni poole pealt. Alustasime 25. veebruaril vajaduspõhiselt evakueerimisega Medykast, kui piiril valitses kaos ning võimalused suurematesse linnadesse jõuda olid pea olematud. Katsime humanitaarsekkumise korras selle lünga ja toimetasime turvaliselt Eestisse peamiselt need põgenikud, keda ootasid siin pereliikmed ja sõbrad. Üle kuu aja hiljem on Poola transpordisüsteemid paremini paika saanud ning regulaarliinid (LuxExpress, Ecolines, Flixbus) Poola ja Eesti vahel toimivad samuti. Evakueerimiseks kasutasime: 535 000 eurot.

Vajadusel oleme valmis koheselt reageerima ning uuesti evakueerimist alustama. 

Vahemikus 25. veebruar kuni 01. aprill: 

Lisaks põgenikele sõitsid kaasa ka lemmikud. Näiteks jõudsid viimasel nädalal Eestisse kaks kassi ja 14 koera. 

Kokku abistasid meid:

• Medyka piiristaabis panustasid ajavahemikul 27.02 - 19.03 vahetustega 46 vabatahtlikku, kelle täita olid autojuhtide, bussikoordinaatorite, kõnekeskuse, öövahi, asjaajajate ja juhtide rollid. 
• Varssavi staabis olid perioodil 11.03 - 01.04 tegutsemas 15 vabatahtlikku, kelle täita bussikoordinaatorite, kõnekeskuse ja staabijuhi rollid.
• Peastaabis Tallinnas panustasid perioodil 27.02 - 01.04 vahetustega kokku 11 vabatahtlikku, kelle ülesandeks oli täita reisisaatjate ja koordinaatorite koordineerimise roll, transpordi organiseerimise roll, kõnekeskuse juhtimise roll ja evakuatsioonitiimi juhi roll. Abiks olid veel kolm logistikut.
• Kõnekeskuses töötas vahetustega 7 vabatahtlikku.

Reisisaatjatega reise oli kokku 152. 

Tallinna ja Tartu staabis aitasid busside komplekteerimisega:

• vabatahtlikke ligikaudu: 30. Ülesanneteks busside komplekteerimine vajalikuga, sh toidu, hügieenitarvete ja ravimite kogumine, komplekteerimine ja reisidele kaasa andmine

Bussidesse pakkisime kaasa:

• toitu, vett, hügieenitarbeid, tekke, ravimeid, mänguasju

Suur tänu, GoBus, LuxExpress, TaistoBussid, Merling Reisid, MK Autobuss ja kõik teised koostööpartnerid! 

Tugi ja koostöö:

• Igakülgne tugi ja koordineerimine: Politsei- ja Piirivalveamet 
• Reisisaatjate leidmisel: Kaitsevägi, Naiskodukaitse ja Ukraina Kultuurikeskus
• Eesti saatkond Poolas, kes te olite toeks ja abiks Poolas kiirelt busside leidmisega ning EXPOs evakuatsiooni busside vahendamisega
• Diplomaadid ja vabatahtlikud, kes te vahendasite jooksvalt piiriinfot
• Tele2 ja Elisa, kes te aitasite meid kõnekeskuse ülespanekul ning andsite meile telefonid, toetasite nõu ja jõuga
• 1247, kes te võtsite kõnekeskuse hilisemas etapis enda hallata
• Bolt, Lift99, Wise, SpringHub, kes te aitasite meid kontoripindadega
• Wolt, kes hoidis evakuatsioonimeeskonnal kõhud täis
• Circle K, kes te pakkusite põgenikele toitlustust tanklates teel Poolast Eestisse
• Erinevad ettevõtted, kes te annetasite vajalikku toitu ja hügieenitarbeid bussidesse
• Tallinna Ülikool
• Tartu linnavalitsus ja Kino Ekraan
• Medyka staabi alustalad Andrew Paterson, Egert Parik ja Marina Vager. Ning kõik teised!

Ja kõik vabatahtlikud - teid ei jaksa keegi ära kiita. Aitäh kõikidele!

Foto: Andrew Paterson, Poola-Ukraina piiri lähistel

Kuidas alustasime?

Otsus saata Poolasse esimene evakuatsioonibuss sündis meeskonnas loetud minutitega 25. veebruari hilisel pärastlõunal. Saadame? Saadame.

Uudised Ukraina-Poola piirilt olid lünklikud ja murettekitavad. Oli teada, et esimesed põgenikud on Ukraina-Poola piiri ületamas. Ukraina pool napib kütust, autosid jäetakse maha. Inimesed liiguvad Poola poole jalgsi. Kui palju on tulijaid? Millises konditsioonis?

Kriisis on arvel iga minut ja Ukraina piiri äärde sõidab 15-20 tundi. Tegutseda tuleb kohe, et abi oleks õiges kohas ootamas niipea, kui abivajajad sinna jõuavad.  

On reede õhtupoolik. Jookseme ajaga võidu. Saabub info esimestest põgenikest, kes on ületamas Medyka piiripunkti. Ja teised, kes on teel Lublini. Ja kolmandad... Nad on katki ja kurnatud. Neil on pered Eestis ootamas.

Pardale tuleb Tiit Pruuli ja GoBus, valmis operatiivselt saatma busse sinna, kuhu vaja. Mida võiks aga tarvis olla sõjapõgenikul, kes astub bussi, kuid on sinna jõudmiseks läbi elanud täpselt teadmata sündmused? Kel on kaasas teadmata kogus asju (või mitte midagi)? Kes on olnud teel teadmata aja?

Esimesed bussijuhid, kes olid valmis täpse plaanita vaid paaritunnise etteteatamisega Poola sõitma. Au teile!

Kiire kõne Toidupanka. Tol õhtul suunatakse meid edasi Tallinna Metodisti Kiriku poole, kes veel õhtust toidujagamist organiseerib. Saanud napid korraldused, et „toit võiks olla mitteriknev ja lihtne bussis koheselt süüa“, pakivad sealsed (fantastilised) inimesed toiduvaru esimese bussi peale.

Piirilt on võimatu edasi liikuda, kui puudub oma transport. Evakuatsioonibusside olulisus saab üha selgemaks.

Mida veel? Otsime Ukraina Kultuurikeskuse abiga bussi peale esimest koordinaatorit, kes aitaks kohapeal olusid kaardistada. Toetaks abivajajaid bussis tagasiteel Eestisse. Koordineerimised, kõned Eestis, kõned Poola, briifid, kõned, organiseerimised, kõned ja vaid kaks tundi hiljem – reede hilisõhtul, stardib esimene buss Poola poole. Järgmine läheb välja varahommikul kell 5 – sinna viib baastoiduvaru omaalgatuslikult üks eriti suure südamega inimene.

Ja kiirelt reageeriv koordinaator, kellele polegi tol hetkel muid juhiseid anda, kui et ole valmis kõigeks, võta kaasa enda toit, padi... püsi kuuldel, jagame infot operatiivselt.

Päev hiljem

Vahepealse infovahetuse tulemusel nii Poola organisatsioonidega kui Eesti diplomaadiga piiril, suuname bussid vastavalt Lublini ja Medykasse. Oleme koordinaatoritega pidevalt telefoni teel ühenduses. Kohapeal on asjad selgusetud. Tulevad uudised, et põgenikke ei lasta üle piiri – vähemalt mitte väga kiiresti.

Bussid leiavad parkimiskohad. Koordinaatorid pingutavad, et saada ühendust põgenikega, kes on end üles andnud ja kelle oleme kiirelt Exceli tabelisse märkinud: nimi, number, kus asuvad. Vajavad transporti Eestisse. Saame kontakti Andrew Patersoniga, kes on läinud Medykasse oma tuttavatele vastu. Siis me seda veel ei tea, aga Andyst saab meie Medyka staabi loomise tugisammas.

Segadust on palju. Esimesed bussid sõidavad, põgenikud pardal, tagasi Eesti poole. Koordinaatorid kaardistavad pardal olijad. Tehakse sooja söögi peatus. Hoolitsetakse kõigi eest.

Edastame eelneva kokkuleppe alusel operatiivinfo Politsei- ja Piirivalveametisse (PPA) ja Sotsiaalkindulstusametisse (SKA), et Eestis oldaks põgenike vastuvõtuks valmis ja tegevus oleks koordineeritud. 

Suuname bussid Tallinnasse, organiseerime bussilt tulnud info põhjal vastu arstiabi. Põgenikud saavad magama Tallinna hotelli, bussijuhid ja koordinaatorid rampväsinutena koju.

„Millal uuesti saan minna?“ tuleb kõne järgmisel päeval koordinaatorilt. Tänutunne.

Evakuatsioonibuss Medykas. Foto: Andrew Paterson

Järgnevad nädalad

Sajad ja sajad kõned päevas. Öösel kell 2. Hommikul kell 4. Põgenikelt ja nende perekondadelt. Neilt, kes veel Ukrainas sees kinni. Paanikas ja katki. Kõned abipakkujatelt. Neilt, kes tahavad Eestist Ukrainasse minna. Koostööpartneritelt. Vabatahtlikelt. Koordinaatoritelt ja bussijuhtidelt.

Saadame teele järgmised bussid. Andy loob Medykasse staapi. Kas ta magab? Ei tundu. Kas me magame? Paar tundi ööpäevas. Vabatahtlikud lähevad Medykasse appi. Pardale tulevad ka teised bussifirmad. Värbame koordinaatoreid.

Mis päev üldse on? Viimastel andmetel esmaspäev, aga see võis olla ka üleeile. Süüa on raske, ajab iiveldama.

Kogume annetusi, kogu evakuatsioon saab toimuda vaid tänu annetusrahadele.

Kriisikoosolekud koordineerimiskoosolekute otsa. Otsime meeskonda professionaalsed logistikud. Wise’i töötajad arendavad spetsiaalset platvormi, mis aitaks kiirelt inimesi bussidesse registreerida ning edastada infot jooksvalt PPAsse.

Loome evakuatsioonibusside täitmiseks staabi Tallinna Ülikooli. Kiirelt haaravad ohjad enda kätte tudengid, asudes ettevõtete ja eraisikute annetatud tooteid sorteerima ja komplekteerima.

Töö Tallinna ülikooli staabis. Foto: erakogu

Wolt toetab meeskonda krediidiga – elupäästev samm.

Staabis on meeleolusid. On pisaraid ja magamatust. On kiireid õlalepatsutusi - teineteise edasi ergutamiseks. Unustatud on formaalusesed ja sissejuhatused. Meeskond töötab täielikus probleemi lahendamise hoos. Mitte kellelgi ei teki küsimust, et miks me seda kõike teeme.

Arengutest? Bussid lähevad nüüd teele, baasvarustusena peal lisaks toidule ka hügieenitarbed, ravimid ja tekid, lastele mänguasjad. Bussikoordinaatorid saavad enne minekut juba kiiret väljaõpet, et end vaimselt ette valmistada ning parimal moel hapras seisus põgenikele juba bussi peal toeks olla. Tagasitulles võimaluse psühholoogiliseks skriininguks.

Mis toimub Medyka staabis? Lähimad majutuskohad on täisbroneeritud või piirist liiga kaugel, esimesed vabatahtlikud magavad bussides-autodes. Nad registreerivad inimesi evakuatsioonibussidesse, jagavad infot, võtavad vastu tuhandeid kõnesid, vastavad küsimustele, käivad toitu ostmas, aitavad erinevates olukordades. Piiristaabi autojuhtidest vabatahtlikud toovad väikebusside ja sõiduautodega mobiilselt inimesi suurtesse bussidesse.

Tallinnas trükime plakateid infoga Eestist, mida piiril kasutada. Saadame piiristaapi matkabusse, et inimvõimete piiril toimetavad vabatahtlikud saaksid veidigi puhata. Ja termotekke, ravimeid, kõnekaarte, akupankasid, markereid... Kõike. Staap on üle mõistuse tubli, aga ääretult koormatud.

Saabub info võimalikest inimkaubitsejatest ja muudest riskidest.

Peame vastu võtma otsuse, et eraisikute sõite me enam ei koordineeri. Fokusseerime end täielikult suurtele evakuatsioonibussidele. Joonistame meeskonna struktuure vastavalt muutuvatele vajadustele ringi.

Sadade evakuatsiooni puudutavate kõnede vastuvõtmine vaid paari inimese jaoks on ilmselgelt ülejõu käiv. Lisame siia sajad e-kirjad, mis samuti operatiivselt vastust ootavad. Meie meeskonda lisanduvad järjest vene ja ukraina keelt kõnelevad vabatahtlikud. Loome hot-line mitme telefoniga. Tippaegadel on ka see umbes ja ülekoormatud. Anname oma parima.

Töö matkabussis Medykas. Foto: Andrew Paterson

***

Medyka staabi ja meie Tallinnas asuva staabi vahel käib tihe suhtlus. Nagu kriisis ikka, esineb ootamatuid olukordi – küll läheb matkabuss tee peal katki, küll ei jõua vajalikud telefonid piisavalt kiirelt kohale.

Olud muutuvad tundidega, põgenikke saabub piirile üha rohkem. Korra organiseerime lünkade täitmiseks kiirkorras appi Poola bussifirmad. Toeks Eesti saatkond Poolas. Tippaegadel läheb välja 12-13 bussi päevas. Selguvad täpsemad toidud ja ravimid, mida bussides kõige enam vaja on. Täpsustame nimekirju.

Kirjutavad inimesed, kes on turvaliselt bussiga Eestisse saanud. See meenutab, miks me seda kõike teeme. Paneme edasi.

Töö staabis käib täie hooga. Medykas käinud koordinaatorid ja vabatahtlikud astuvad tagasitulles Tallinna peastaabist läbi. Räägivad, kuidas bussis ollakse nii emotsionaalsed kui ka täiesti emotsioonitud. Kuidas mitmed põgenikud on terve tee bussis maganud ja on Eestisse jõudes jätkuvalt nii kurnatud, et neil on raskusi isegi rääkimisega. Kuidas lapsed bussis olles mänguasju kaissu suruvad.

Jagavad kogemusi, räägivad täpsematest vajadustest, aitavad jõu ja nõuga. Õpime jooksvalt vigadest, täiustame süsteeme.

Töö Medykas. Foto: Andy Paterson

***

Üha rohkem inimesi uurivad võimaluse kohta saada bussile ka Slovakkiast. Otsustame sinna olusid kaardistama saata ühe bussidest. Saame põgenikud peale, kuid vajadus on tunduvalt suurem Poolas, jääme selle juurde. Meie kõnekeskusele tuleb appi riigiinfo telefon 1247. Busside koordinaatorite leidmiseks tulevad appi Kaitsevägi ja Naiskodukaitse. Hea koostöö jätkub PPAga.

Poola loob suure EXPO vastuvõtukeskuse. Nädalavahetusel, 19. märtsil, mis meeskonnale küll kaugeltki puhkepäeva ei tähenda, sulgeme oma Medyka staabi. Poola riik on korraldanud põgenike transpordi piirilt otse Varssavisse. Oleme juba mõnda aega toimetanud busse mõlemast kohast, nüüd jääb siis ainult Poola pealinn. Meie Varssavi ministaabi vabatahtlikud aitavad muuhulgas kohalikul politseil kinni võtta inimkaubitsejaid.

Monitoorime igapäevaselt olusid. Eestiga seotud põgenike arv kahaneb. Busside arv kahaneb kolmeni. Siis kaheni päevas.

Suur evakuatsioonivajadus, mis algas 25. veebruaril ja mille transpordilünka olime üle kuu aja täitnud, on peaaegu kadunud. Kaardistame võimalused, mis on Varssavist Eestisse jõudmiseks regulaarliinidega (Ecolines, LuxExpress, Flixbus). Nende süsteemid toimivad ja ühendus on tihe.

Võtame vastu otsuse regulaarsete evakuatsioonibusside käigushoidmine lõpetada, suunata abi Eestisse jõudnutele ning Ukrainasse sisse. Aga hoiame kätt pulsil ja võimekust alles. Et vajadusel taas minna, nüüd juba kasvõi tunnise etteteatamisega. Head koostööpartnerid on meiega.

Oleme olemas ja valmis tegutsema.