Eesti Pagulasabi ürituste koordinaator ja fotograaf Annela Samuel on eelkõige inimeste inimene.

Kolm sõna, millega Annela end iseloomustab: uudishimulik, õiglane, kahtlev

Milline oli sinu tänane hommik?

Täna olin väga varajane, sest nooremal tütrel algas juba kell kaheksa Zoomis kooriproov. Väga tore oli  laste lauluhelisid teises toas kuulata, see pani päeva kohe käima. Alustasin ka hommikuvõimlemisega. Koroona tõttu on meil vahel neljas toas Zoomi koosolekud: mees, kaks tütart ja mina.

Mida sa täpsemalt tööalaselt teed?

Ma arvan, et see minu uudishimu väljendub selles, et mul on väga palju erinevaid tegemisi. Fotograafia - see on mu hingetöö, seda ma pean tegema. Kui ma pole kaua aega saanud pildistada, siis muutun närviliseks ja rahutuks. Pagulasabis osalen veel Saame Tuttavaks projektis, kuigi praegu on kõik koroona tõttu seiskunud. Teeme neid üritusi üle Eesti, väikestes kohtades: viime kokku rändetaustaga inimesed ja kohalikud. Eriti populaarsed on toidu tegemisega seotud üritused, aga vahel teeme ka vestlusõhtuid, käsitöö-töötubasid ja muusikaõhtuid. Juba neli aastat oleme korraldanud ka laste- ja noortelaagerid, need on mulle väga südamelähedased.

Alates eelmise aasta sügisest õpin Tallinna Ülikooli doktorantuuris sotsiaaltöö erialal. Väga laialt öeldes tegelen ka siin vähemuste teemaga ja vaatan, kuidas on võimalik kunstil põhinevaid meetodeid, sh ka visuaalseid meetodeid nagu fotograafia, sotsiaaltöös rakendada.

Kui alguses võib tunduda, et kõik need asjad on väga eraldi, siis tegelikult viis üks asi teiseni ja kõik on seotud. 

Sa ütlesid, et fotograafia on sinu hingetöö. Miks?

Mulle meeldivad lood ja läbi kaamera saan ma rääkida teiste lugusid. Samas on nendes lugudes ju alati ka veidi mind ennast. Dokumentaalfoto juures saab fotograaf näidata ka sotsiaalseid probleeme ühiskonnas, näidata mingeid gruppe, keda muidu ehk väga ei märkagi. Olen töötanud kahe suurema dokumentaalfotoprojektiga kahest Eesti linnast - Paldiskist ja Sillamäelt. Mõlemad on väga põneva ajalooga ja teinud NSVL ajal läbi kiire arengu linnaks muutumisel. Paldiski, mis ehitati suuresti sõjaliste objektide teenindamiseks, ja Sillamäe, mis ehitati salajase uraanitehase jaoks. Need on linnad, mille ajalugu ja inimesed paeluvad mind siiani: kuidas kohalikud sinna sattusid, mida nad mõtlevad ja kuidas elavad. Pildistasin portreesid, linnaruume, kodusid. Ühe näitusega käisin ka Berliinis. Lootsin maikuus ka Sillamäe näitusega Berliini minna, aga kahjuks lükkub see pandeemia tõttu edasi sügisesse, kui olukord maailmas paraneb.

Millal sa fotograafia enda jaoks avastasid?

Nooruses ma end pildistamas ei mäleta. Olen lõpetanud õigusteaduse eriala ja töötasin aastaid juristina nii kohtus kui ka justiitsministeeriumis.

Kui ootasin oma teist last, üheksa aastat tagasi, sain mehelt kingituseks enda esimese fotokaamera. Pärast teise tütre sündi läksingi kunstiakadeemiasse üheaastasele fotograafiakursusele Sealt siis hakkas pall veerema ja see kõik köidab mind siiamaani väga.

Ma arvan, et see, et ma fotograaf olen, tõi mind omakorda ka Pagulasabi juurde. Kui oli rändekriis, siis tekkis ühiskonnas suur vastandumine. Tahtsin vabatahtlikuna kuidagi aidata ja tegin läbi tugiisiku baaskoolituse, ootasin pool aastat ning sain esimese Iraagist pärit inimese, kellele toeks olla. Seda kõike tegin enda fotograafitöö kõrvalt. Tugiisikuna aitasin ka üht kurdi juurtega perekonda, siis aga sattusin sotsiaalse ettevõtte Siin & Sääl juurde. Edasi tulid väiksemad projektid, ka lastelaagrid.

Pagulasabi projektid andsid omakorda mulle väga palju ja tänu sellele sattusin taas ülikooli, sest tundsin, et tahan rändetaustaga inimestega töötamisest rohkem teada ja juurde õppida.

Mis sind inspireerib?

Ma arvan, et uued ja põnevad ideed, mõtted, ümbritsevad inimesed. Ma usun koosloomesse, see on väga võimas asi. Minu doktoritöö juhendaja on ülimalt inspireeriv inimene, kes julgeb teha asju tavapärasest erinevalt ka teadusmaailmas.

Väikesed hetked lastest annavad hästi palju, või enda edukogemus. Kogu tervik – minu jaoks on kõik omavahel seoses.

Mida sulle vabal ajal meeldib teha?

Minna oma lemmikkohtadesse Eestis, olla lastega koos. Olen ise Võrust pärit, kohe, kui kevad tuleb, tunnen, et tahaks Tallinnast välja. Võrumaale suvemajja või Peipsi äärde Nina külla, kus meie sõbrad elavad. Seal on hunnik lapsi, koerad, vaikus ja rahu ja tõeline paradiis. Ideaalne päev olekski minu jaoks seal või kusagil reisides, matkates. Õhtul sõpradega lõkke ääres tiksudes. Aga mulle meeldib väga ka linnaruum. Olen püsimatu hing, mulle meeldib nii linnas kui maal.

Tunnen puudust ka pildistamisreisidest mõnda toredasse linna, kuhu ma tavaliselt aastas mõned korrad satun ja tänaval inimesi pildistan ehk siis tegelen tänavafotograafiaga, mis on vist ühtlasi ka minu suurim hobi. Tore on mõnes linnas pikemalt aega veeta ja tunda, kuidas alguses sulle võõras linnaruum hakkab tasapisi sinuga sõbraks saama, tekivad oma hommikusaia kohad ja oma õhtused istumiskohad jne. See on samuti hästi paeluv.

Millest sa tuleviku mõttes unistad?

Ma elan rohkem hetkes ja pikki plaane ei tee. Tahan teha asju, mis huvi pakuvad. Põnev on olla Pagulasabis, põnev on olla ülikoolis, pildistada, veeta aega perega. Kus vähegi võimalik, seal järgin oma südameteid. Mul on kõrval hästi toetav mees, lapsed, ema, sõbrad. Kui ma teen asju pragmaatilistel põhjustel, siis need üldjuhul ebaõnnestuvad. Ennast tuleb kuulata ja kus vähegi võimalik, siis käituda oma südame järgi.