Kuidas kaitsta pagulase vaimset tervist?
Helja Eomois, Eesti Pagulasabi tugiteenuste koordinaator
“Nad ei taha meid siia,” ütleb nooruke Shereen hiljutises loos Postimehele. Shereen jõudis siia pärast seda, kui oli end perega kuu aega toas peitnud ja öösiti vannitoas maganud. Kui ühel naabril raiuti pea maha, oli aeg põgeneda.
Eesti on 2018. aasta lõpu seisuga andnud kaitse 481 pagulasele, kellest 167 on lapsed. Enamik inimestest on jõudnud Eestisse Süüriast, Ukrainast, Iraagist ja Venemaalt. Seoses pagulaste elama asumisega Eestisse on rohkem olnud juttu praktilistest probleemidest nagu keeleõppe kättesaadavus, elukohavalik ja töövõimalused. Vähe on räägitud sellest, kuidas mõjub inimesele teekond sõjakoldest uude keskkonda.
Varjatud kannatused
Mõelge korraks, millises seisundis on siia jõudnud pereema või pereisa, kes on võtnud oma seitse last ja riidekompsu, astunud keset sõda õue ning põgenenud, kuhu jalad viivad. Minna pole kuhugi, aga jääda ka ei saa.
Kohates tänaval sõjapõgenikku, ei ole kannatused talle näkku kirjutatud. Suuremates riikides võivadki need jääda naeratuse taha varjule. Ent kuna Eestis on pagulasi vähe, teame pagulasabi töötajatena üsna hästi, kuidas meie inimestel läheb. Viimase kümne aasta jooksul oleme suhelnud mõnesaja põgenikuga.
Sageli ei ole rände taustaga inimesed jõudnud Eestisse vabatahtlikult, see on olnud sundvalik. Eesti on pagulase jaoks väga teistsugune maa. Samas on inimeste kohanemisvõime väga erinev ning võõras keskkond paneb proovile just peresuhted.
Enamik pagulastest, keda Eesti Pagulasabi toetab, on pärit Lähis-Idast. Seal on perekond ühiskonna alustala. Eestisse tulles jäävad aga vennad-õed, tädid-onud maha. Korraga on tavapärane tugivõrgustik kadunud ning elus tuleb üksi hakkama saada.
Eraldi nõuab tähelepanu pagulaste laste vaimne tervis. Nemad õpivad sageli eesti keele rutem selgeks, mis paneb neile surve aidata oma vanemaid. Näiteks käivad nad emade ja isadega ametiasutustes, töötukassas, arsti juures ja toidupoes. Või aitavad kodutöödega, sest vanemate vaimne pinge on nii suur, et ka igapäevased toimingud tunduvad talumatult rasked. Toetades pidevalt oma vanemaid, ei jätku neil aega olla laps.
Mida me ootame?
Eesti ootab pagulasi vastuvõtva riigina, et pagulane ei jääks lootma toimetulekutoetusele. Ootame, et ta saaks ise hakkama – ning võimalikult kiiresti. Üldjuhul ongi rahvusvahelise kaitse saanud inimesed siia jõudes avatud meelega ja tahavad tegutseda. Nad mõistavad ka, et siinne kultuur on erinev. Kui aga selgub, et Eesti asjaajamine on palju formaalsem kui kodumaal ning kohalikud ei suhtu nendesse hästi, läheb meel mõruks.
Hilisemat toimetulekut mõjutab ka see, millises seisundis inimene üle piiri Eestisse jõuab. Raske on juba sellepärast, et sõja tõttu on kõik kaotatud – töö, sõbrad, kodu. Sageli on pereliikmed üle Euroopa laiali pillutatud. Või ootab inimene pikisilmi uudiseid mahajäänud pereliikmete kohta. Mõelge näiteks, mis tunne on elada pagulasena Eestis, kui kodumaale Süüriasse maha jäänud ema põeb viimases staadiumis vähki. Tagasi aga minna ei saa.
Mõnel juhul võtab stressist välja tulemine ja oma potentsiaali leidmine aastaid. Loomulikult taandub palju sellele, milliseid lõimumise aspekte vaadata. Aprillis ilmunud Kapo aastaraamatu väitel ei ole Eestis näiteid edukast lõimumisest. Pagulasabi töötajana julgen väita vastupidist. Eestisse saabunud pagulaste hulgas on palju neid, kes on õppinud selgeks keele, leidnud töö või jätkanud õpinguid ülikoolis.
Halvenenud vaimne tervis
Vahel saame inimeste probleemidele jälile lähemal suhtlemisel, ent ka siis võib palju varju jääda. Asja ei tee lihtsamaks vaimse tervisega seotud valehäbi. Ka eestlastel ei ole vaimse tervisega lood ülemäära hästi. Inimesi takistab abi otsimast umbusklikkus, sobivaid teenuseid ei leita üles ja tihtipeale ei teatagi oma võimalusi.
Sellised probleemid võimenduvad pagulaste puhul veelgi. Esiteks, moslemite kogukonnas on kõik vaimse tervise mured varjul. Need on kiivalt hoitud saladused, sest võivad viia perekonna sotsiaalse tõrjumise ja tagakiusamiseni. Kui pereliikme vaimse tervise probleemid saavad avalikuks, saab häbimärgi külge terve pere.
Maailmas on täheldatud, et pagulaste vaimne tervis halveneb posttraumaatilise stressihäire tõttu. Uuringute kohaselt esineb häiret kuni 36 protsendi pagulastel, lisaks kuni 44 protsendil depressiooni (WHO, 2018). Seega on pagulased võrreldes tavaelanikkonnaga selgelt suuremas ohus, et neil kujuneks välja mõni vaimse tervise probleem.
Eestis ei ole posttraumaatilist stressihäiret pagulaste puhul uuritud. Ent eeldame, et selle all kannatab rohkem inimesi, kui aimame. Pagulasabi töötajana näen sageli, et abi ei ole kättesaadav – alates sellest, et on raske leida perearsti, kes julgeks pagulasega tegeleda, lõpetades psühholoogilise abi kättesaadavusega. Häid ja avatud arste leidub, kuid neid on keeruline üles leida. Nii summeeruvadki vähene keeleoskus ja tõlketeenuse vähene kättesaadavus, napid teadmised Eesti teenusevõrgustikust ning spetsialistide oskamatus nõustada eri kultuuridest inimesi. Lisaks soodustavad valusad kogemused, nõutus ja heitumine kapseldumist.
Näiteks sai üks perepoeg teada, et isa sugulased on Süürias surma saanud. Isa säästmiseks otsustas poeg seda talle mitte rääkida. Kui isa sellest lõpuks teada sai, mõjus see rängalt tema vaimsele tervisele ning lõi kiilu peresuhetesse. Perekond lagunes ja isa jäi üksi elama. Keele- ja kultuuribarjääri tõttu ei jõudnud ta arsti juurde ega saanud psühholoogilist abi. Lõpuks kaotas ta võime eluga toime tulla. Mees jäi ilma oma elukohast ning uut tal üürida ei õnnestunud. Abi ei jõudnud seda vajava inimeseni ning ta sattus tänavale.
Mida inimesed vajavad?
Võõrast kultuurist tulnud inimeste paremaks abistamiseks vajame mitmetele spetsialistidele koolitusi, et neil oleks vastav pädevus – laiem kultuuriteadlikkus ja seeläbi õige hoiak ja tundlikkus. Teiseks murekohaks on pagulaste teadlikkus vaimse tervise küsimustes. Tugevate kultuurist lähtuvate tabude ja stigmade murdmiseks tuleb teha laialdast vaimse tervise teavitus- ja ennetustööd, propageerida tervisekäitumist.
Kolmandaks tuleb meil leida võimalused keelebarjääri ületamiseks. Selleks, et pakkuda nõustamist araabia, tamili, kurdi keeles, peame välja töötama kaugnõustamise teenuse. See aga eeldab koostöösidemeid välisorganisatsioonidega, mis asuvad pagulaste päritolumaa lähisriikides. Samuti peame paindlike lahenduste leidmiseks tugevdama koostööd meie naaberriikidega, et leida ühistele probleemidele lahendusi ja teineteist toetada.
Ka Eesti Pagulasabi püüab siia saabunuid inimesi omalt poolt aidata, kaasates neid erinevatesse algatustesse. Pakume erinevaid “pehmeid” tegevusi. Vabatahtlike abiliste juhendamisel kohtuvad regulaarselt naiste- ja meestegrupp. Seal tehakse koos seda, mis tundub mõnus ja meelepärane. Näiteks on naised meisterdanud looduskosmeetikat, käinud näitustel ja muuseumides, kuulanud loenguid tervise teemadel ja sõitnud jalgrattaga. Mehed eelistavad maandada pingeid pigem sportlike tegevustega. Tööd on alustanud ka esimesed kogemusnõustajad – sarnase rändetaustaga inimesed, kes nõustavad saabujaid oma kogemuste pinnalt.
On eetiliselt lubamatu jätta sõja eest Eestisse põgenenud inimesed ilma ühiskonna toest ning rääkida seejuures, et positiivseid näiteid hästi integreeruvatest pagulastest pole. Eestisse saabunud pered vajavad lisaks meie mõistvale suhtumisele ka tervishoiu-, hoolekande- ning õiguskaitse tähelepanu ja teenuseid. Seepärast peamegi tegema koostööd ning otsima lahendusi, et panustada sõjapõgenike perede heaollu ning aidata neil säilitada vaimset tervist.