„Kui veebruari lõpus Ukrainas sõjaks läks ning põgenikke ka Eestisse jõudma hakkas, siis mõtlesin kohe, et ehk oleks ka mul võimalus mõnda Ukraina peret aidata. Minu kahetoaline korter, milles muidu elas mu vanem tütar, seisis põhimõtteliselt tühjana. Tütar oli hiljuti kolinud elukaaslase juurde ja seega oli sobiv pind olemas,“ räägib Aili, kes leidis peagi keskealise naisterahva Inna, kes vajas kiiresti elamispinda. Tema saabus Eestisse otse sõjakeerisest Mõkolajivist. „Miks aidata? Aga miks mitte, kui võimalust on,“ lisab Aili.

Aili on enda sõnul lapsepõlvest saadik olnud üle keskmise empaatiline inimene ning tundnud alati vajadust hädasolijaid aidata. „Kippusin juba kooli ajal kiusatava kaitseks vahele astuma, kui klassikaaslased endast nõrgematele liiga tegid,“ ütleb ta.

Pakkuda kindlustunnet

Mõkolajivist pärit Inna poeg oli Aili sõnul Eestisse sõjapakku tulnud juba pisut varem, ning oli selleks hetkeks Tallinnas oma elukaaslasega koos ka pisikese elamise leidnud. Poja abiga saigi ka ema Eestisse ja oma „pesa“ Aili korterisse.

„Leppisime kokku, et annan korteri tasuta kasutamiseks esialgu kolmeks kuuks, tasun ise ka kommunaalkulude, telepildi ja interneti eest. Loodetavasti saab proua selle ajaga tööle ja ehk saab siis juba osade kuludega ka ise hakkama,“ räägib Aili.

Ta lisab, et algselt oli neil plaan, et korterisse tuleb veel üks ukrainlaste peretuttav, ent seni pole tal vist õnnestunud Ukrainast koos koeraga tulema pääseda. „Igal juhul oleme valmis talle samas korteris majutust pakkuma,“ kinnitab Aili.

Ta suhtleb Innaga paar korda nädalas, et küsida, kas on abi vaja ja kas kõik on korras. Selleks, et proual oleks kindlustunne, et ta ei jää hätta. Inna poeg, kes oli omale siinsed vajalikud asjaajamised juba enne ema saabumist selgeks teinud, aitab nii oma ema kui ka teisi Ukraina põgenikke ise.

„Minu osa on olnud selle tubli naise riietega varustamises ja eluks elementaarsete vajalike vahendite hankimine. Oleme ühte mõõtu, seega saan oma riideid talle anda,“ rõõmustab Aili ning lisab, et katsub pakkuda ka hingelist tuge, sest on näha, et seesmiselt on naine väga katki. Ukrainasse jäid nimelt maha nii Inna teine poeg, 71-aastane ema ja 94-aastane vanaema, kes ei soovinud või saanud sõja jalust pageda.

„On väga oluline, et sõjapõgenikel oleks oma lähedastega sidepidamise võimalus,“ rõhutab Aili. Sestap saigi korterisse kiiresti internetiühendus loodud, kuna ostetud kõnekaardiga oli see võimalus piiratud ning kallis. Proua poeg organiseeris emale ka heade inimeste poolt annetatud kasutatud arvuti.

Inna oma uues kodus süüa valmistamas. 

Iseseisvad ukrainlased

Aili näeb, et stressiolukord mõjutab ka sõjapõgenike tervist. „Olen üritanud selles osas nii ravimitega aidata kui ka lihtsalt rääkida, et neil oleks võimalus ennast avada. Jagatud mure aitab end ehk pisutki paremini tunda,“ mõtiskleb Aili. Ta toob ka välja, et ukrainlastel on kohati siinset abi päris raske vastu võtta. „Varasemalt on nad ju iseseisvalt hakkama saanud, aga olen üritanud neile selgitada, et praegu tuleb mõelda eelkõige enda ja oma heaolu peale. Kui sellega on hästi, on ka tervisega lood paremad ning saab eluga edasi minna.“

Aili on kindel, et kui sõjapõgenikel on katus pea kohal ja nälg enam ei näpista, siis järgmised olulised sammud on leida töö ja saada vajadusel psühholoogilist abi ning tuge. „Kuna psühholooge napib meil siin omalgi, siis oleks palju abi ka tugiisikutest, kes neid kuulata ja hea sõnaga toetada saaksid,“ arvab naine. Nemad saaksid abiks olla ka tööleidmisega, sest ilma eesti keele oskuseta võib see alguses keeruline olla.

„Ka Inna otsib hetkel aktiivselt tööd lapsehoidjana või lasteaiakasvatajana,“ avab Aili, kuid rõhutab ka, et abi pakkumisega ei tohiks muutuda liiga pealetükkivaks. Oma abikäsi tuleks ulatada tõesti alles siis, kui nad seda reaalselt vajavad. „Neile tuleks jätta oma nn „hingamisruum“ ja võimalus oma asjadega ise hakkama saada. Ma väga loodan, et kõik Eesti inimesed leiavad üles oma helgema poole ja on ukrainlastele siin abiks. Enamik neist tahab minna tagasi oma kodumaale ja usun, et nii see ka juhtub. Siis, kui sõda lõppeb.“

Tänutäheks borši

Aili ütleb, et tema abistatav Ukraina proua on kõige eest väga tänulik ja räägib, et ei oska eestlasi kuidagi ära tänada. „Ütlesin siis talle naljatamisi, et olen juba lapsest saati suur ukraina borši fänn, sest lapsepõlves nõuka ajal ühiskorteris elades keetis meie ukrainlasest naabrinaine maailma parimat borši. Mainisin talle, et kui temagi seda millalgi keedab, siis kutsugu tänutäheks korra ka mind seda maitsma, vanade aegade mälestuseks,“ muigab naine.

Ei läinudki kaua aega mööda, kui Aili sai telefonikõne ja ta kutsuti supile. Peale suppi ootasid abistajat veel täidetud pannkoogid Ukraina moodi.

„See oli üks südantsoojendav kogemus ja mõnus õhtu, kus istusime ja vestlesime hiliste õhtutundideni välja. Tore oli näha, kuidas kiht kihi haaval minu Ukraina proua ennast avama hakkas ja tunnistas, et tema jaoks on selline rääkimine uudne kogemus ja ta saab aru, et tema elu on nüüd täiesti muutunud,“ räägib Aili.

Inna minevik ei ole kergete killast olnud ning oli ka näha, et tema hinges on palju ebakindlust. „Kuidagi tuleks seda eneseusku üritada nüüd taastada ning usku ja lootust paremasse tulevikku samuti.“

Ukraina proua olevat veel öelnud, et tema meeleolu mõjutab palju ka ilm. Päikeselise ilmaga on talutav olla, aga pilvise ja vihmase ilmaga on masendustunne palju suurem.

Inna tunnistas ka Ailile, et koduigatsus on väga suur ja ta läheb tagasi kohe, kui olud Ukrainas seda võimaldavad.

Aili varasem side Ukrainaga

„Ukrainaga on mul olnud elu jooksul kokkupuudet nii palju, et paaril korral olen Krimmis käinud ja korra Kiievis oma koeraga koerte näitusel. Tean paari Ukraina koerakasvatajat, üks neist on pärit Mariupolist ja temast pole kahjuks Facebookis sõja alguspäevadest midagi kuulda olnud. Sõbrad on mures ja paluvad endast märku anda, aga seni vastust pole...,“ ütleb Aili.

Tema teisel tuttaval koerakasvatajal tuli Kiievi lähistel elada oma koertega kolm nädalat keldris ilma kütte ja elektrita – kõik ressursid hakkasid lõppema. Oma viimase raha eest saatis tuttav sõjajalust ära oma minia ja lapselapse. Poeg on rindel. „Meie, tõukasvatajad üle maailma, tegime talle võimaluste piires rahalisi ülekandeid ning vahetult enne Irpini ja Butša õudusi pääses ta sealt oma koertega ohutumasse piirkonda. See kole sõda puudutab kõiki elavaid hingi Ukrainas väga valusalt,“ ohkab Aili.

Inna poeg Yevhenii: “Kui mu ema lõpuks turvaliselt Tallinnasse jõudis, hakkasin mõtlema, et nii palju on neid inimesi, kellel pole kedagi lähedast, kes aitaks neil evakueeruda. Minu ema poleks olnud suuteline põgenema, kui ma poleks osanud tal aidata informatsiooni otsida ja pileteid broneerida. Guugeldasin, kes Eestis põgenikke aitab ning leidsin Eesti Pagulasabi. Täitsin kodulehel ankeedi ning pakkusin ennast appi – juba järgmisel päeval olingi nende kontoris kohal, võtsin vastu kõnekeskuse kõnesid ning vastasin abaivajajate kõikvõimalikele küsimustele nii vene kui ka ukraina keeles.”