Jordaaniast pärit ja sealse Eesti Pagulasabi esinduse juht Omar Alakhras räägib intervjuus, kuidas ta asus aitama Süüria põgenikke, miks toetab naiste õigusi ning mil viisil sattus lõpuks tööle Eesti organisatsiooni. Intervjueeris Hille Hanso, Eesti Pagulasabi Lähis-Ida projektide koordinaator.

Kuidas sattusid tööle humanitaarsektorisse ning hakkasid põgenikega tegelema?

Alustasin peaaegu kümme aastat tagasi, aastal 2011. Esmalt asusin tööle Relief International (RI) juures, nende hädaolukorra leevendamise koordinaatorina. Neile tundus mu CV huvitav, kuna olen kohalik - pärit Jordaania-Süüria piirilt ar Ramtha piirkonnast. See on Süüria piirile lähim linn. Ühtlasi räägin mitut keelt: araabia, saksa, inglise, prantsuse ning veidike itaalia keelt. Seetõttu arvaski RI, et oleksin neile vajalik. Samuti, minu vanaema on Süüriast pärit, seega on Süüria konfliktil mulle ka isiklik tähendus.

Dara’a piirkond, kust Süüria revolutsioon 2011. aasta märtsis alguse sai, on ar Ramthast kiviga visata. Seega juhtuski, et inimesed pagesid teisele poole piiri ja leidsid teie juures varjupaiga. Palun kirjelda konflikti alguse päevi.

Olin otseselt seotud esimeste Dara’a kubermangust saabuvate perede abistamisega. Pagenud kogunesid ar Ramthas kolme-nelja hoonesse ja me külastasime neid, saatsime abi, üritasime nende vajadusi kaardistada. Juhtisin seda protsessi, kus kogusime pagenutele vajalikke asju ja rahalisi annetusi. Tollal polnud Jordaania valitsus veel sekkunud ning piiril polnud kontrollpunkte - need ehitati välja alles kaks aastat hiljem. Seega nägime piiril olles hästi, kuidas asulaid pommitati, sest osa Dara’a külasid on vähem kui kilomeetri kaugusel. Põgenejad ületasid piiri, võtsime nad enda autode peale ja leidsime neile peavarju või viisime haiglatesse, kui oli kannatanuid. Jordaanlased sõna otseses mõttes tormasid appi – piiril oldi vastas esmaabipakkidega, isegi arstid olid kohal, andes tulijatele esmaabi. Paljud ar Ramtha inimesed jagasid oma majad pooleks ja avasid teise poole Süüria peredele.

Süürlasi aga aina tuli: nad ilmusid oliiviistandustest ja orgudest, osa olid haavatud, osa traumeeritud. Jooksime neile appi, nagu seda teeks iga inimene. Laiendasime seal piirkonnas tegevusi RI toel ja minust sai nende abiprogrammi juhtivametnik.

Mõnesaja inimesega aga asi ei piirdunud, sellest sai inimeste kolossaalne vägivaldne ümberpaiknemine, mida mitte keegi ei osanud ette ennustada. Jordaania valitsuse hinnangul on riigis umbes poolteist miljonit Süüria põgenikku. Kuidas see kõik on elu Jordaanias mõjutanud?

Esmalt, Jordaania on üks maailma veevaesemaid riike[i] ja on päris tavaline, et tassi joogivett jagavad omavahel kolm inimest. Seega sattus kogu infrastruktuur, eelkõige vee- ja prügimajandus, tarbekaupade jagamine jne, suure surve alla. Viis-kuus aastat tagasi tekkisid tugevad pinged Süüria ja Jordaania lihttööliste vahel, kuna rahvusvahelised organisatsioonid toetasid pagulasi peavarju ja muu vajalikuga. Pagulased hakkasid väga odava raha eest tööle. Kui jordaanlane küsis palgaks 10 JODi, siis süürlane võttis töö vastu 2 JODi eest. Ettevõtete omanikud ja tööandjad hakkasid odavat tööjõudu ära kasutama, kuid kuna Jordaania töölised ei saanud sama odavalt tööd teha, tekkisid tööturul tõsised kokkupõrked. Jordaanlastele polnud ju tagatud tasuta arstiabi ega peavarju või toiduabi ning elukallidus on Jordaanias väga kõrge. Lihtsatel jordaanlastel tekkis süürlaste suhtes tõsine vastumeelsus ning nad hakkasid nende vastu välja astuma. See sai ka põhjuseks, miks loodi laagrid nagu Zaatari laager.[ii]

Etnilised pinged levisid - isegi süürlased, kes elasid Jordaanias juba enne sõda, said vaenu osaliseks.  

Pagulasabi ärikoolitus- läbijad kirjutavad äriplaani ning saavad äri alustuseks vajaliku varustuse.

Mis sai edasi peale esialgset kaost? Laiaulatuslik tagasiminek pole ju praeguseni aset leidnud.

Aastatel 2015-2016 saime hakata hädaabiolukorrast arenguabifaasi üle minema. Selleks ajaks oli selge, et kiireid lahendusi pole ja nii hakati toetama väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKE), inimesi koolitama. Sel ajal survestas ka Jordaania valitsus, et kehtestataks reegel, et kindlaks määratud osa abisaajatest oleksid jordaanlased haavatavatest ühiskonnagruppidest.

ÜRO Pagulasamet arvas, et 70:30 oleks see õige suhe, kuid valitsus lükkas selle tagasi, väites, et kriis on mõjutanud Jordaania kodanikke sama palju kui süürlasi. Pidagem silmas, et tööpuudus oli Jordaanias kõrge juba enne Süüria kriisi ning Jordaania ei saanud peaaegu mingit abi. Niisiis nõudsid nad, et suhe oleks 50:50. Arenguabifaasis hakkasid abivahenditest tuge saama ka jordaanlased, osaledes elatusallikaprojektides, koolitustel, treeningutel jne.

Kas ühinesidki Eesti Pagulasabiga, kuna meie tegutseme just elatusallikaprojektides? 

Jaa, kandideerisin umbes kolm aastat tagasi, kuna leidsin, et selles valdkonnas on mul nüüdseks pikaajaline kogemus. Meil osa programmidest venisid, kuna Jordaanias on MTÜ registreerimine mitmeaastane protsess, kuid seegi probleem sai seljatatud, kui saime Estonian Refugee Council Jordan registreeritud ja tegevusloa. 

Mida teadsid enne meiega ühinemist Eestist?

Tegelikult täitsa palju. Olen lühiajaliselt Kiievis elanud, kuna tegelesin nende toodetud veoautode importimisega Jordaaniasse. Tean seda kanti ning Baltikumi regiooni päris hästi. Asusin seal toimuval silma peal hoidma juba 1990ndatel.

Millised on olnud kõige meeldejäävamad hetked perioodist, mil oled Pagulasabi ridades töötanud?

Kui abivajajad saavad tuge, on nende tänulikkus väga liigutav. Teisalt, kõik meie ettevõtluskoolituse läbinud inimesed ei saa enda ettevõttele alustamistoetust. Treeningul osalejad peavad omavahel võistlema, kuigi 99% on tegelikult alustamistoetust väärt. Teeb kurvaks, et me ei saa kõiki toetada. Minu jaoks ongi kõige suurem väljakutse inimestele eitavate otsuste edastamine - pean neile ütlema, et te läbisite küll koolituse ning kirjutasite äriplaani, kuid teid ei valitud alustamistoetuse saajaks. Nad on väga motiveeritud ärisid alustama ja pettumus on suur, kuna nad kõik vajavad tegelikult hädasti abi ja seda nii kiiresti kui võimalik.

Samas, kui edastan hea uudise ja annan väljavalitutele teada, et nad saavad need tööriistad või varustuse, millele kandideerisid ja mida töö alustamiseks vaja läheb, siis… need hetked on unustamatud. Terve pere tuleb kokku asju vastu võtma, nad on nii tänulikud. Lapsed on eriti elevil, suured naeratused näol. Kui neid mitu kuud hiljem intervjueerime ja kuuleme, et neil on õnnstunud oma äri käima tõmmata või olemasolevat laiendada ning et pere sissetulek on kasvanud, on kogu töö end ära tasunud. Siis näen, et need inimesed on Pagulasabi toetustest tõesti kasu saanud.

Üks meie tööpõhimõtteid on projektide sootundlikkus. Oled samuti naiste võimestamise vajaduse osas kindlal seisukohal. Jutusta enda nägemusest, tuled ju regioonist, mis on üldiselt väga patriarhaalne?

Esmalt, väike sissetulek on suur probleem. Kui vaid üks pereliige töötab, pole see jätkusuutlik ning pered seisavad silmitsi suurte raskustega. Samuti paneb sissetuleku teenimine, kui see on vaid meeste õlgadel, nad ebaõiglase surve alla. Minu arvates peavad naised saama võimaluse oma oskusi ja andeid edendada, sest kõik pereliikmed on võrdsed ning nad kõik peaksid saama võimaluse panustada. Tõsi, konservatiivsetes maapiirkondades ja külades ei aksepteerita, et naised kodust lahkuvad, näiteks selleks, et töötada turul või mujal. Või ei taha nad ise kodust lahkuda. Siis saame tekitada olukorra, kus nad saavad töötada kodust.  

Seetõttu olen eriti agaralt kaasanud inimesi küladest ning seisnud selle eest, et vähemalt pool meie projektide abisaajatest oleksid naised. Elu Jordaania linnades on niigi rohkem avatud.

Omar toetab lapsi nende otsustes.

...traditsionalistid aga väidavad seni, et naise koht on kodus. Kui sa sellega ei nõustu, siis toovad nad järgmiseks põhjuseks religiooni ja ütlevad, et tagasihoidlikkuse nõue islamis on see, mis keelab naistel avalikkuses tegutseda.

Jah, nii nad ütlevad, aga minu kohus on neid vaateid muuta. Igaüks mõistab ratsionaalset argumenti, et pere on majanduslikult tugevam, kui ka naised sissetulekut teenivad. Ja lõppude lõpuks on see naiste õigus, täita ühiskondlikke ja kogukondlikke rolle, kui nad tahavad. Mitte midagi revolutsioonilist ses pole: me ei anna naistele ju esmakordselt õigusi. Me taastame ajaloolist olukorda, mil naistel olid meestega sarnasemad õigused ja rollid.

Minu arvates peaksid naised Jordaanias saama käituda samamoodi kui Euroopas. Just seetõttu peame töötama maapiirkondades. Mul on endal poeg ja kaks tütart. Mõtlen vahel, et mis saaks siis, kui üks tütardest leiaks abikaasa külast? Mina ei taha, et ta jääks nende kommete pärast kusagile lõksu. Mu vanima tütre nimi on Julia - see pole moslemite hulgas just levinud nimi. Andsime talle sellise nime, et ta võiks olla vaba igasugustest usulistest seostest. Tahan, et tütardel oleks vabadus teha elus, mida nad iganes soovivad ning olen väga elevil, et Julia on hakanud huvi tundma humanitaartöö vastu. Ta küsib mu töö kohta palju küsimusi. Tüdrukud on ka uurinud, et kuidas suhtuksin sellesse, kui nad hoopis välismaale õppima tahavad minna. Vastasin, et toetan neid nende otsustes sada protsenti. 

Tegelikult mulle isegi ei meeldi rääkida naiste võimestamisest. Nad on juba võimestatud. Neil on võimed ja oskused olemas ning nad on täielikult valmis edasi liikuma. Ainult traditsioonid takistavad neid.

Islami feminism väidab ka, et prohvet Muhamedi ajal oli naistel ühiskonnas tähtis roll ning nende kanda oli palju olulisi avalikke ameteid. Nad ütlevad, et on lausa islamile mitteomane naiste õigusi piirata.

Ma ise pole küll usklik inimene, seega on mul ka raske usulisest seisukohast argumenteerida, kuid jah, meie ajaloos on olnud naiste osalus ühiskonnaelus tavalisem. Naised olid meestega võrdsemad, mitte nii nagu praegu. Tänapäeval kasutatakse usku selleks, et põhjendada tüdrukute koju lukustamist, ja see on šokeeriv. Näen inimesi, kelle tütred tulevad elus esimest korda Irbidisse sisseoste tegema ning nad on tõesti jahmunud linnaelust. See on kurb. On raske mõista, et meil on 21. sajandil moderne elu Ammanis ja samas on ar Ramtha ja ümbritsevad külad, mis on nii tagurlikud.

Positiivsema poole pealt - ülikoolides näeme õppurite hulgas Jordaania ajaloo kõrgeimat naiste osakaalu, seega asjad liiguvad õiges suunas. Kuigi ma pean lisama, et paljud harivad oma tütreid mitte selleks, et nad karjääri teeksid, vaid selleks, et saaks paremat mõrsjakaupa teha. Nii et kui tütar saab kraadi kätte ja tahaks tööle minna, lükkab isa ta soovi tagasi. Siiski on parem, kui nad on haritud, sest tulevikus saavad nad hakata rohkemat nõudma. Vaatamata sellel pean naeruväärseks, et tüdrukut haritakse, ilma et tal tekiks ükskõik mis väljavaateid oma oskusi ära kasutada selleks, et endale ja perele sissetulekut teenida.

Omar tütre Juliaga.

Mis on sinu töös suurimad väljakutsed?

Abirahad on väikesed, vajadus abi järele aga hiigelsuur. Saame töötada üksnes tillukese hulga väikeste ja keskmiste ettevõtetega, aga kandideerijate arv on väga suur. Meie toetustele kandideerib tuhandeid inimesi üksnes suust suhu jutu peale, ilma programmi reklaamimatagi.

Teiseks, me aitame süürlastel saada Jordaania töölubasid[iii], oleme selleks numbriks pannud alla 30 inimese. Aga vajadus töölubade järele on hiiglaslik, eriti just naiste hulgas, kuna Jordaania töölube omavatest inimestest moodustavad vaid 15% naised. Peaksime saavutama palju enamat.

Oled siiralt kaastundlik inimene ja alati lahke kolleeg. Kust sinu väärtused pärinevad ning kuidas end motiveerid?

Mulle meeldib inimesi aidata. Selline on mu isiksus, osa minu iseloomust. Võiksin oma oskuste poolest vabalt mõnes ministeeriumis või pangas töötada, kuid minule on kõige olulisemad meie sekkumiste tulemused ning kergendustunne inimeste nägudel. Mulle pakub rõõmu anda inimestele uusi toimetulekuoskusi, kuna see on kasulik kogu ühiskonnale. Eriti oluline on laste areng, nende võimalused ning õigused. Kui nende olukord ei muutu, jäävad ühed ja samad ühiskondlikud probleemid meid kummitama ka tulevikus.

Kas Eesti Pagulasabi töö aitab Jordaanias inimeste elusid muuta?

Aitab! Kuigi seni tagasihoidlikul määral, sest meie toetused on väikesed. Teisalt, kui mõelda, et mõjutasime otseselt poolesaja inimese hakkamasaamist, siis sellel on omakorda kumuleeruv efekt - mõjutades üht, mõjutame kaudselt kokku viie inimese elu. Kui meie tegevusest sai seega abi 250 inimest, ei saa keegi enam väita, et see ei tähenda midagi! Nüüd, kus oleme Jordaanias registreeritud ja saame tegutseda oma äranägemise järgi, annan endast parima, et hakata osalema suuremates projektides ja koostöödes.

[i] Jordaania on veevaesuselt kolmas riik maailmas. Selle taastuvad veevarud katavad pool praeguse elanikkonna vajandustest.

[ii] Zaatari laager on kunstlikult tekitatud asum kõrbes, milles tippajal elas umbes 100 000 inimest. Sellest sai sama suur linn kui Eesti suuruselt teine linn, Tartu.

[iii] Enamikul Süüria põgenikest on keelatud Jordaanias töötada. Nad saavad ametlikult tööd vaid mõnes üksikus sektoris, enamik oskustöölisi ning spetsialiste oma ameteid jätkata ei saa: nende diplomeid ei aktsepteerita.