Eesti Pagulasabi Jordaania esinduse assistent, 23-aastane Põhja-Jordaaniast Süüria piiri lähistelt pärit Balqees Alaarag räägib, mis muutus tema elus siis, kui riiki saabusid sajad tuhanded Süüria põgenikud. Lisaks puudutab ta naiste õigusi ning arutleb hariduse tähtsuse üle. “Kõige ilusam asi Süürias on inimeste lihtsus ning kui lahked nad külaliste vastu on,“ ütleb Balqees. Intervjueeris Hille Hanso, Eesti Pagulasabi Lähis-Ida projektide koordinaator.

Süüria konflikt algas peaaegu kümme aastat tagasi Daraa piirkonnas, mitte kaugel sinu elukohast. Mis toimus sinu naabruskonnas, kui sinna saabusid sajad tuhanded süürlased? Kuidas muutus sealne igapäevaelu? Mida mäletad päevadest, mil nad tulid üle piiri, vajades varjupaika?

Esialgu oli süürlasetel väga raske leida majutust ning pereelu nullist üles ehitada. Neid kiusati, kuna Jordaanias oli juba nagunii suur tööpuudus ning kohalikud jordaanlased ei leidnud enam tööd, sest hädas süürlased nõustusid töötama palju kesisema palga eest.

Toimusid sotsiaalsed muutused, näiteks toiduainete ning kinnisvara kallinemine. Süürlased vajasid ka ligipääsu haridusele, sotsiaalteenustele, neil oli vaja isikutunnistusi jne. Koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega rajas riik hiiglaslikke põgenikelaagreid ja alustati arvukate abiprogrammidega. Mõne aja pärast sulandusid süürlased ja jordaanlased samaks ühiskonnaks ning mitmed probleemid hakkasid lahenema. Praegusel ajal suudame suuremate takistusteta saavutada küsimustes konsensuse. Suureks probleemiks on aga endiselt süürlaste juurdepääs tööturule ja nende tööhõive miinimumpiiride kindlaksmääramine. Nad peavad sageli heitlema, et saavutada kasvõi minimaalne elatustase.

Mida tegite sina ja sinu sõbrad, kui algas pagulaste sissevool?

Kui Süüria põgenikud saabusid, kandideerisime sõpradega humanitaarorganisatsioonidesse vabatahtlikule tööle, et pakkuda pagulastele kogukonnateenuseid ning teha kogukonna-algatusi. Näiteks hakkasime pagulasrühmadele õpetama käsitööd, et luua neile võimalus tulu teenimiseks.

Samuti korraldasime erinevate oskuste koolitusi nii süürlastele kui jordaanlastele, et edendada kogukonna lõimumist. Mõned minu sõbrad on individuaalse psühholoogilise nõustamise spetsialistid, nemad alustasid teraapiaseanssidega, et aidata kriisijärgsete probleemide käes kannatajaid.

Tööd jätkub tänaseni.   

Oled hea näide kaasaegsest jordaania naisest. Mida sa õpid ja miks valisid selle eriala? Kas oskaksid kommenteerida, milline on üldine olukord Jordaanias just naistele hariduse kättesaadavusega?

Ma õppisin infosüsteemide haldust ning mul on infotehnoloogia bakalaureusekraad Al-Balqa rakenduskõrgkoolist. Valisin selle, kuna soovin olla osa tehnoloogia arendamisest, uuendustest ning loovusest. Hetkel olen lõpetamas arvutiteaduse õpinguid Al-Bayt ülikoolis. Meil on mõnus seltsielu ning ma armastan oma sõpru, kes on pärit eri piirkondadest. Vahetevahel käime koos väljas meelt lahutamas ning üksteisel külas. Toetame üksteist tööl ning arendame koos enda oskusi.

Rääkides naiste haridusest üldisemalt, siis ka mina pidin ületama mitmeid takistusi, eriti Tawjihi[i]  etapiga enda haridusteel. Siin kehtivad ikka veel mitmed tavad ning traditsioonid, mis teevad  naistel hariduse omandamise ning konkreetsetele töökohtadele kandideerimise keeruliseks. Ajalooliselt on naisi ikka peetud nõrgemateks, seega anti kontroll meestele lihtsalt seetõttu, et nad on füüsiliselt tugevamad. Naised pole tohtinud üksinda kaugele reisida või isegi üksinda kodust lahkuda. Ühest küljest võib see neid küll kaitseda, aga piirab samal ajal ka nende õigusi ja vabadust.

Kui sain lõpuks võimaluse õpingutega alustada, läbisin kursused mitmes valdkonnas. Ülikooli lõpetades olin infotehnoloogia valdkonnas esimene. Tõestasin, et ka naised võivad saada tunnistuse ning olla IT-s edukad. Kuna sain mitmetest takistustest võitu, harin nüüd teisi naisi nende õiguste alal.

Tegelikult ollakse tänases Jordaanias juba palju avatumad. Naisi julgustatakse õpinguid alustama ja inimesed on teadlikumad akadeemiliste tunnistuste ning teadmiste tähtsusest. Jätkuvalt on aga probleemideks näiteks hariduse kõrge maksumus ning vähesed võimalused stipendiume saada.

Kuidas sattusid tööle Eesti Pagulasabisse? Palun kirjelda enda ülesandeid.

Kandideerisin ERC (Eesti Pagulasabi) Jordaania osakonna direktori Omar Al Akhras`i assistendi ametikohale ning osutusin valituks. Viimaste Eesti välisministeeriumi rahastatud projektidega keskendusime põgenike toimetulekule, koolitades abisaajaid, kes olid huvitatud väikeettevõtete asutamisest või nende laiendamisest. Pakkusime võimaluse soetada seadmeid ja masinaid neile, kes suutsid välja töötada kõige elujõulisemad äriideed. Mina vastutasin õpetamise ja koolituste üldise õnnestumise eest.

Muudeks igapäevasteks kohustusteks on mul regulaarne andmete kogumine ning analüüs, et tulemusnäitajate põhjal saavutatut hinnata. Töötan partneritega erinevate projektide kallal.  

Kas humanitaarvaldkond on Jordaanias endiselt populaarne karjäärivõimalus?

Jah, Jordaanias on humanitaarvaldkond tööhõivesektorina endiselt laialt levinud. On hea, et see valdkond eksisteerib: see on suurendanud ühiskonna teadlikkust ja haavatavate kogukondade toetamist.

Jordaania ja Eesti tiimidega töötamine on olnud rõõm ja olen palju õppinud, sealhulgas seda, et meeskonnatöö on meie edu alus ja oskus teisi hinnata on üksteise toetamisel oluliseks osaks. Ma unistan ühel päeval Eestit ise külastada, sest see on arenenud ja tehnoloogiateadlik riik.

Kas ja kuidas Eesti Pagulasabi töö kohalikus kogukonnas muutusi esile kutsub? Kirjelda ka palun kohalikke olusid - kas süürlasi ja jordaanlasi on lihtne integreerida?

Meie töö on otseselt seotud kogukonna toetamisega ja me keskendume põhjustele, mis takistavad ühiskonna arengut. Tegelen koolitusmaterjalidega, mis korvavad need lüngad ja suurendavad teadlikkust.

Toon näite muudatustest, mida meie töö esile kutsub: näiteks pärast koolituse läbimist ettevõtluse ja projektijuhtimise valdkonnas võttis üks Süüria noortest minuga ühendust ning rääkis, kui suur mõju oli talle meie kursusest. Seal õpitut rakendades kasvas tal müük sajalt dinaarilt kuus kolm korda suuremaks. Tundsin enda töö üle uhkust.

Meie ühiskond vajab teadlikku usalduse loomist. Kui mehed ja naised, süürlased ja jordaanlased koos õpivad, süvendab see integratsiooni nii rahvuste, ettevõtete kui ka sugupoolte vahel. Kõigi koolituste lõpuks on igast rühmast inimestest saanud väike pere. See viib tugeva koostööni ja on ka minu jaoks väga rahuldustpakkuv.