Küllap on pea iga Eestis elav inimene tundnud koroona tõttu abitust, teadmatust ja üksindust. Pagulased seisavad selliste tunnetega silmitsi pea igapäevaselt ja praeguse epideemia olukorras veel mitmekordselt. Eesti Pagulasabi tuli hiljuti välja voldikuga, mis aitab ära tunda vaimse tervise ohumärke ning annab suuniseid, kuidas ennast ja teisi raskel ajal aidata. 

“Erinevalt omal käel sisserännanud inimestest eristab pagulasi see, et olenemata sellest, kui kimpus nad iseendaga on või kui suurt igatsust nad päritoluriigi järele ka ei tunneks, ei saa nad endale sobival ajahetkel koju tagasi minna ning peavad hakkama saama lähedaste ja sõprade vahetu toe ja julgustuseta,” ütles Eesti Pagulasabi kohanemisprogrammi koordinaator Laura Ombler, “seetõttu võivad nad tunda, et nad on siin lõksus ning tagasiteed pole: tuleb kohaneda siinse kultuurikonteksti ja suhtlemisstiiliga.” Ombleri sõnul tekitab stressi samuti see, et inimene ei tea uues riigis täpselt oma õigusi, kohustusi ja võimalusi ning see segab asjaajamist ning eluplaanide tegemist.

Poolteist aastat tagasi Türgist poliitilise tagakiusamise tõttu Eestisse põgenenud Sibel Yildirim ütles, et isolatsioonis elamine on raske ja keeruline on jääda õnnelikuks, kui ei saa inimestega rääkida. “Olen vaikne inimene, aga mulle meeldib Eesti väga ja inimesed on väga toredad. Aga kui ma ei räägi kellegagi, siis tunnen, et olen üksi ja tahan oma [Türgi] külla minna. Samas, kui inimesed tulevad meile siin külla või saavad niisama kokku, tunnen end palju paremini.” Yildirim lisas, et loodab, et need päevad saavad väga kiiresti läbi, sest eriti pagulasena tuleb integreerumiseks luua dialoog kohalike inimestega. “Ma arvan, et see on ainus võimalus siin õnnelik olla,” ütles Yildirim. Tema abikaasa Celal Ylidirim nõustus ja ütles, et kui inimestega kontakti ei saa, suureneb ka igatsus Türgi kodu ja pereliikmete järele.  

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul kogeb iga neljas inimene oma elu jooksul vaimse tervise häired. Seda võivad mõjutada näiteks probleemid perekonnas või tööl, töö kaotamine, lahutus, lähedase surm, haigus või mõni muu elumuutus. 

“Pagulastel on surve vaimsele tervisele üldjuhul väga suur, sest nad on pahatihti kogenud tavalisest äärmuslikumaid olukordi. Nad olnud sunnitud maha jätma oma kodu ja senise elu, pidanud põgenema sõja või tagakiusamise eest ning alustama nullist täiesti uut elu täiesti uues riigis. Oma osa on sellelgi, et väga paljud Eestis elavad pagulased töötasid turisminduses ning toitlustuses ning on tänaseks päevaks jäänud tööta,” selgitas Ombler.

Mida mina teha saan?  

“Kulunud klišee, kuid kui meid kimbutavad füüsilised hädad, otsime varem või hiljem abi: peavalu vastu võtame rohtu, haavale paneme plaastri ning murtud käeluuga läheme arstile,” rääkis Laura Ombler ja lisas, et vaimse tervisega on lood märksa keerulisemad, kuna neid muresid pole hästi näha, neid ei saa käega katsuda ning kõrvalseisjal on enamasti üsna keeruline hinnata, kuidas teise inimese vaimse tervisega lood on. Seega on see teema enamasti üsna hästi ära peidetud, pahatihti häbenetud, ignoreeritud ja mööda vaadatud.

Kui oled pikemat aega võõrsil viibinud või elanud, oled ehk isegi kogenud, et võõras keskkonnas toimetulemine on üsna stressirohke: kombed ja tavad on erinevad, asju aetakse teistmoodi ning suhtlusmaneerid võivad olla arusaamatud ja väsitavad. Küllap tekib varem või hiljem igatsus kodu ja kodumaa järgi, kus asjad on harjumuspärased ja arusaadavad.

“Vaimne tasakaal võib kõikuma lüüa igaühel, sest hädad käivad ikka inimesi, mitte kive ja kände mööda,” ütles Ombler ja lisas, et vaimset heaolu aitavad saavutada ja hoida inimeste vastastikune hoolivus ja tugi. Teineteise märkamine on praegusel ajal kõigi jaoks väga oluline, seda enam nende jaoks, kes on nõrgemas positsioonis ja otsivad meie juurest kaitset. Seda, millised on vaimse tervise probleemide tunnusmärgid ja milliste nippidega ka iseennast aidata saab, on võimalik lugeda siit.

 “On suurepärane, et toeks olemine pole kunagi ühepoolne. See, kes jagab teisele oma aega, hoolivust ja tähelepanu, saab alati midagi ka vastu: näiteks rahulolu uute tutvuste või kogemuste üle,” ütles Ombler ja kutsus üles inimesi tulema ka vabatahtlikuks. 

“Eesti Pagulasabi juures saab näiteks vabatahtliku keelepartnerina aidata pagulasel eesti keelt harjutada. Eriti praegusel ajal, kus kontakte tuleb vältida, napib pagulastel suhtlust eestlastega,” ütles Ombler ja lisas, et samuti on abi oodatud siis, kui inimene on valmis näiteks selgitama pagulaslastele kooliülesandeid.