Artikkel ilmus originaalis ERRis. 

Koroonaviirus ja paabeli segadus vaktsineerimises määravad kaua olmet Lähis-Idas, kus mitmed niigi haprad riigid raskustes siplevad. Eesti Pagulasabi humanitaarabiprogrammide elluviimist Liibanonis ja Jordaanias on COVID-19 pärssinud peaaegu terve aasta, kirjutab Hille Hanso.

Kui vaktsineerimisega on hädas juba majanduslikult heal järjel Euroopa riigid, siis immuniseerimist Lähis-Ida regiooni keskmise ja madalama sissetulekuga riikides takistavad mitmed meile võõrad faktorid.

Lähis-Idas on üksikute riikide haldussuutlikkus drastiliselt erinev ja nii avaneb ka seoses immuniseerimisega ebaühtlane pilt. Jõukad Pärsia lahe riigid, näiteks Bahrein, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ja Kuveit ning ühekorraga nii Euroopasse kui ka Lähis-Itta kuuluv Türgi on kaitsepookimist juba alustanud, näiteks esmase süsti saanute arv Türgis on ületanud viie miljoni piiri. Isegi keskmise või madala sissetulekuga Jordaania ning Egiptus on süstimisi alustanud. Nende naabreiks on aga riigid, mis on riikide haavatavuse indeksis esikohtadel. Indeksiga reastatakse riike, millel jääb vajaka koostöö- või toimetulekuvõimest, kuidas riske hallata, kõrvaldada või leevendada.

Nõnda kuulub maailma 20 haavatavaima riigi hulka kuus Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riiki (Jeemen, Lõuna-Sudaan, Süüria, Sudaan, Iraak ja Liibüa) ning Afganistan (1) mille elanikkonna ligipääs arsti- ja sotsiaalabile äärmiselt piiratud. Ükski regiooni riikidest ei jaksa võistelda Iisraeliga, mis on enamiku elanikkonnast juba immuniseerinud, ent pole okupeeritud aladel üles näidanud samasugust usinust. Väidetavalt on Iraanis välja töötatud mitu kodumaist vaktsiini, kuid jaanuaris 2021 kiideti heaks Vene Sputnik V (2), mis on samuti juba käigus.

Maroko sai äsja miljoni doosi AstraZeneca vaktsiini, aga Tuneesia ja Liibanon hakkasid vaktsiine kümnete tuhandete dooside kaupa importima alles jaanuari lõpus. Süüria ja Liibüa puhul tasub seevastu karta, et valitsus rakendab vaktsiinid poliitiliste eesmärkide teenistusse ning rahvusvaheliste organisatsioonide juurdepääs kõige haavatavamatele gruppidele on takistatud. Niivõrd erinev olukord ja suutlikkus või tahe vaktsiine hankida ja jaotada jätavadki kogu regiooni, kus ükski riik ei saa hakkama ilma teisteta ning elavat riigipiiride ülest suhtlust peatada on praktiliselt võimatu, koroonaviirusega pikalt heitlema.

Järgnevalt esitan faktoreid ebaühtlase võimekuse taga ning oletuse, millal saaks kriitiline osa elanikkonnast, 70 protsenti vaktsineeritud.

Krooniline alarahastatus

Üldiselt torkab madalama sissetulekuga ja haavatavate MENA (Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika) riikide puhul silma riiklike tervishoiusüsteemide madal efektiivsus ja krooniline alarahastatus. Sestap tuleb silmas pidada, et keskvõimude suutmatusega olukorda hallata ning kasvõi piisavalt testimisi teostada, kaasneb kiusatus viirusekandjate ja tegelike surnute numbreid varjata. Mitmes riigis on rahvuslik tervishoiusüsteem tähtsusetu, turgu dikteerivad erameditsiiniasutused ning -kindlustused. See teeb kvaliteetse tervishoiu kättesaadavaks vaid jõukamatele isikutele. Koroonaviirusega võitlevas riigis muudavad ärihuvid haiglate suhte riigiga tehingupõhiseks. Taolises asjakorralduses osutub rahvatervise kriis järjekordseks tingimisobjektiks. Otsuste tegemine, mille juures üks põhiküsimusi on kellegi saadav kasum, on reakodanikele läbipaistmatu.

Niikuinii pole regiooni riikides rahvatervis kuigi kiita: vaatamata viimasel paarikümnel aastal tehtud edusammudele on siin kõrgema sissetulekuga riikidega võrreldes laste suremus suhteliselt kõrge (3). Elanikkonda, eriti lapsi, kimbutavad veel enam teised haigused, näiteks Süürias lastehalvatus ning Jeemenis kodusõja tõttu valla pääsenud koolera. Kogu regioonis kohtab erinevaid elustiilist tulenevaid haigusi (kõrge vererõhk, südame- ja veresoonkonna haigused, ülekaalulisus (4).

Relvakonfliktidest, näiteks Liibüas, Süürias ja Iraagis, on lahutamatud kõikvõimalikud vigastused. Nii sõdivates riikides kui ka sõdadest mõjutatud riikides nagu Liibanon, Jordaania, Sudaan jt esineb tihti alatoitumust; paljusid inimesi painab sõjategevusest tingitud traumajärgne stress. Need faktorid nõrgendavad inimeste immuunsüsteemi, st nad on haigustele vastuvõtlikumad.

On raske hinnata, kuidas mõjutavad vaktsineerimisega nõustumist kirjaoskamatus või vähene teadlikkus sellest, kuidas vaktsiinidele ligi pääseda. Lähis-Idas, sh Türgis, levib samuti ohtralt lääne vaktsiinide vastast valeinfot. Hirmude taga võib kahtlustada meediakampaaniaid, mida on käivitanud Venemaa ja Hiina, kes konkureerivad regioonis, et omaenda vaktsiine müüa või annetada eesmärgiga poliitilist ja majanduslikku profiiti lõigata. Türgiski levivad jaburad hirmulood, kuidas lääne vaktsiinidega sisestatakse rahvuslikult meelestatud türklastesse kiip, et neid hõlpsasti allutada ja nende rahvuslikke ambitsioone kontrollida. Kui inimesed on niigi mitmel põhjusel viirusnakkusele altid, siis vaktsiinide jaotamist raskendab puudulik infrastruktuur. Mitmed vaktsiinid vajavad väga erilisi külmutussüsteeme, spetsiaalset logistikat, nn külmahelaid, ja täpseid hoiustamistingimusi. Sõdimine lõhub infrastruktuuri, teid ja elektrivarustust. Mootorikütus on raskesti kättesaadav. Haiglad seisavad rusudes. Niisiis takistavad vaktsiinide jagamist ka objektiivsed tingimused.

Korruptsioon

Liibanon on ere näide, kuidas rahvatervise kriisiga võitlemist pärsib mitu tegurit. Riik vaevleb raugematus poliitilises ja finantskriisis. Tagatipuks kärgatas suvel 2020 Beiruti sadamas kohutav ammooniumnitraadi plahvatus, mis tegi suurt kahju tervele linnale, sh paljudele haiglatele. Nüüdseks on riik suutnud importida kõigest paarkümmend tuhat vaktsiinidoosi. Tervishoius prevaleerib erasektor, umbes 80 protsenti haiglakohtadest on kasumile orienteeritud erahaiglates. See soodustab vaktsiinidega hangeldamist ja üldse korruptsiooni. Linnade agulites ja Bekaa orus elab ohtrasti pagulasi Süüriast ja muudest regiooni riikidest, kel juurdepääs tervishoiuteenustele on tervisekindlustuse puudumise tõttu oluliselt raskendatud ning ka teadlikkus immuniseerimisvõimalustest madal.

Liibanoni elanikkond on kiiresti vaesumas. Valitsuse tegevusvõimetusest põhjustatud ning piirangute vastu toimuvad protestid on Tripolis ja Beirutis tavapärased. Paljud inimesed on nii raskes olukorras, et nad ei saa eneseisolatsiooniga leppida. Nad ütlevad, et kui valik on koduse näljasurma ning Covid-19 trotsimise vahel, siis mõttekam on riskida ja välja minna. Liibanoni meditsiinitöötajad suhtuvad skeptiliselt valitsuse suutlikkusse korraldada ulatuslikku vaktsineerimiskampaaniat5 ja juba praegu süüdistatakse valitsust tuhandete dooside läbipaistmatus kasutamises.

Aeg näitab, kes ja kuidas asub vaktsineerima kodakondsuseta isikuid ja pagulasi regioonis, kui isegi kodanikud ei usalda omaenda valitsuse suutlikkust neid immuniseerida. Vähemalt Jordaania suurimast põgenikelaagrist Za'atarist tulevad lootusrikkad sõnumid - seal on riskigruppide vaktsineerimist alustatud, kuigi tekitab hämmeldust, et kirja on end pannud peaaegu Tartu-suuruses linnakus kõrbes kõigest 2000 inimest (6). Mitmes riigis üritavad riigid elanikke immuniseerida koostöös erasektoriga. Kas kõige haavatavamatele - nagu näiteks Süüria kuus miljonit sisepõgenikku - ulatavad abikäe süstlaga humanitaarorganisatsioonid ja tsiviilühiskond koostöös erasektoriga?

Aeg näitab, sest Süüria režiimi soov neid inimesi mingilgi viisil aidata on olnud äärmiselt napp ja ilma poliitilise lahenduseta olukord märkimisväärselt ei muutu. Ilmne on, et Covid-19  suurendab regiooni ühiskondades hoogsalt niigi suurt ebavõrdsust ja madalate naftahindade tõttu kannatavad ka toornafta müügist sõltuvad riigid.

Vaktsiininatsionalism ja vaktsiinidiplomaatia

Teisest küljest teevad nakkushaigusest poliitilise tööriista vaktsiininatsionalism ja vaktsiinidiplomaatia. Meile tundub endastmõistetav, et elupäästvad ravimid peavad olema kõigile kättesaadavad. Nii ei seata üldiselt malaariaravimite või leetrite, mumpsi, punetiste ja hepatiidi vastaste vaktsiinide kättesaadavust kahtluse alla. Koroonaviirusega on lugu teine: oma särk on ihule kõige lähemal. Kes rikkamatest riikidest appi tuleb ja kellele? Venemaa on lubanud enda vaktsiini annetada Liibanonile, sanktsioonide all olev Iraan ostab lääne vaktsiine teiste riikide kaudu, Araabia Ühendemiraadid aitavad Hiina vaktsiinidega Egiptust, Iraan Iraaki jne.

Vaktsiinide üle tingimine ja mõjutegurina kasutamine süvendavad haavatavamate riikide sõltuvust tugevamatest ja üldplaanis kasvatavad Venemaa ja Hiina regioonis nii oma prestiiži. Kas USA naasmine WHO liikmeks võib asja muuta ning humanitaarvaktsineerimist kiirendada? Kuidas mõjutab koroonaviirust see, kuidas Eesti riik osutab välisabi, antud juhul Eesti Pagulasabi kaudu Liibanonis ja Jordaanias? Ilmselge, et kummaski riigis on inimeste toimetulek drastiliselt halvenenud, ent abivajajateni jõudmine on takistatud nii üldiste piirangute, liikumiskeeldude, valitsusasutuste töö aeglustumise kui ka paljude muude põhjuste tõttu.

Näiteks Liibanonis, kus alates finantskriisist ei saa enam pangaautomaatidest raha kätte, suleti viimaks pangad ise ning abiprogrammides osalejatele toetuse väljamaksmiseks on ligipääs rahale raskendatud juba 2020. aasta detsembrist. Riik ei lugenud mitmeid abivajajaile sissetulekut andvaid programme "elutähtsaks tegevuseks", mis piiras abiorganisatsioonide juurdepääsu laagreis elavaile abivajajaile. Kõik see kokku tähendab, et Eesti Pagulasabi kavandatud sotsiaalse ettevõtluse alased tegevused on tugevasti pidurdatud ja on tulnud leida kõige loomingulisemaid viise, et enim haavatavamaid toetada. Olukorras, kus isegi rikkamad riigid ei jaksa mitmel põhjusel oma elanikkonda piisaval kiirusel immuniseerida, ei jõuta Lähis-Idas suurema osani elanikkonnast enne 2022. aasta teist poolt, teatud riikides isegi enne 2023. aasta teist poolt, kui üldse.

Rahvatervise kriisi jätkumine takistab meie ja rahvusvahelisi humanitaarabitegevusi, see omakorda raskendab neis riikides paiknevatel kõige haavatavamatel inimestel kasvõi kriisieelsesse olukorda naasemist. Riigid nagu Liibanon, Iraak, Iraan ja Süüria langevad veelgi sügavamasse kriisi, teistes teravneb ebavõrdsus. See tähendab, et ka regiooni üldine õhkkond püsib ebatervena.

Kaanefoto: Liibanonlased on alates 2019. aastast protestinud korruptsiooni ja majanduse halva juhtimise vastu. Covid-19 on olukorda tõsiselt halvendanud. Autor: Hille Hanso

1 https://fragilestatesindex.org/data/
2 https://iranintl.com/en/world/iran-row-rages-over-russian-sputnik-covid-...
3 Levels & Trends in Child Mortality.  lk 46
4 Lifestyle is the Arab world's new health risk
5 https://www.aljazeera.com/news/2021/2/16/lebanon-begins-vaccinations-wit...
6 https://www.arabnews.com/node/1809901/middle-east